Ilumetsa esseekonkursi võitis Stiina Käinast

Tänavused Hiiumaa gümnaasiumi lõpetajad on maailmas toimuva tõttu murelikumad, seostavad end rohkem kodukohaga ja tahavad saarele tagasi tulla.
Niisugused järeldused tegi ettevõtja Andrus Ilumets, kes kuuendat korda korraldas abiturientidele preemiatega esseekonkursi “Minu Hiiumaa 20 aasta pärast”.
Ilumetsa üllatas, et esimest korda kuue aasta jooksul kirjutasid paljud õpilased oma perekonnanime asemel või selle järele oma kodukoha nime: Merili Laukalt, Minni Postilt, Taavi Kärdlast, Stiina Käinast, Jakob Emmastest, Karoliina Kurist, Gudrun Martin Seljalt, Aare-Aigar Kabor Kõrgessaarest, Kelly Värssust jne.
Iga kord on Ilumets ise ka konkursižüriis, seepärast on ta hästi kursis kõigi nende aastate jooksul paberile pandud kirjatöödega. Just paberile pandud, sest esseekonkursi töö tuleb kirjutada paberile ja käsitsi – niisugune on Ilumetsa reegel.
Maailmamured mõjutavad noori
Ilumetsa sõnul mõjutasid tänavuste koolilõpetajate kirjatöid sõda Ukrainas, inflatsioon ja elu kallinemine, tunda oli noorte ebakindlust tuleviku suhtes. “Oli näha noorte ebakindluse kasvu, mingi määral ärevust, rohkem oli kurbust ja ängistust,” ütles Ilumets.
Üks töö jäi talle eriti meelde – sellest jäi mulje, et noor kirjutaja, kes žürii jaoks oli tähistatud numbriga ja kelle nime ta ei teagi, on jõudnud üsna viimse piirini ja Ilumets juhtis sellele ka õpetajate tähelepanu.
Üldse oli seekord noorte kirja­töödes tunda ängistust, aga elu vaadeldi ka läbi iroonia- ja huumoriprisma. Nii nähti Hiiumaad tulevikus kui kuning­riiki, eestlaste viimset kantsi, kui võõrvõim Mandri-Eesti vallutab, aga ka uppunud saarena, mille tänavused koolilõpetajad uuesti vee peale tõstavad.
Kahe jalaga maa peal
Konkursitöid laekus rekordarv, 40, sest essee kirjutasid kõik tänavused koolilõpetajad ehkki viimast tööd tuli žüriil hindamisele oodata kaks nädalat. Esseede kirjutamise korraldas  gümnaasiumi eesti keele õpetaja Sirje Soop.
Ilumetsa sõnul jaotusid žürii antud hindepunktid üsna paljude kirjutajate vahel, enim punkte said viis tööd, millest kolme pärjati preemiaga.
Esimese preemia, 500 eurot sai esseekonkursil Stiina Käinast. Teise koha preemia 200 eurot Maria Mäeots ja kolmanda koha preemia, 100 eurot Karl Erich Kärdlast.
Žürii poolt enim ära märgitud võidutööd nimetas Ilumets intiimseks, romantiliseks ja samas konkreetseks. Kirjutaja kujutluspilt oli tema sõnul väga selge, paigas oli isegi see, kui vanad on tema lapsed 20 aasta pärast ja mis kell astub tuppa töölt saabuv abikaasa. Ka elukutsevaliku, ämmaemand, oli kirjutaja juba teinud ja põhjendas seda. “Väga armas töö – midagi ei olnud liigset, midagi ei olnud puudu – tore Hiiumaa lugu,” ütles Ilumets.
Klassijuhataja Jana Uuskari märkis, et tema jaoks oli esikoha saaja küll üllatus. “Stiina Lepamaa oskab hästi kirjutada küll, aga meil on teisi häid kirjutajaid ka. Ei osanud nagu mõelda, et tema võiks konkursi võita,” ütles õpetaja Uuskari.
“Stiina oli kirjutades kahe jalaga maa peal, tal oli visioon ja [tuleviku]nägemus paigas – inimene oli kõik enda jaoks hästi läbi mõelnud,” kiitis klassijuhataja Ene Tisler võidu­tööd.
Mõlemad klassijuhatajad, kel kahe peale üks, 40 õpilasega klass, ütlesid, et selline väljastpoolt kooli tulnud algatus on väga hea võimalus panna noored korraks iseenda sisse vaatama – mida nad Hiiumaast arvavad ja mida see nendele annab.
Ene Tisleri sõnul on hea, kui on selline inimene, kel Hiiumaa nii südames ja kellele läheb korda, mida tänapäeva noored saareelust arvavad.
Ma tulen tagasi
Esseekonkursi “Minu Hiiumaa 20 aasta pärast” žüriisse kuulusid tänavu ettevõtja Mati Nurs, poliitik ja ettevõtja Anu Pielberg, Hiiu Folgi korraldaja Astrid Nõlvak, raamatukogu direktor Annely Veevo ja ette­võtja Andrus Ilumets ise, kes žüriis olnud kõigil kuuel aastal.
Ilumets tegi statistikat nagu igal aastal ja tänavustes kirjatöödes oli üks enim kasutatud sõnaühend “tagasi tulema”, “saabuma”, “naasma”. “Kõik need sünonüümid näitavad, et  siit minnakse lendu ja enamus neist näeb ennast tagasi tulemas,” võttis ta kordused kokku.
Samas avaldas ta lootust, et see naasmine ei saa olema nii, nagu üks esseist kirjutas – 20 aasta pärast tulin tagasi ja tutvustasin oma kolmeaastast tütart emale. “Ma loodan, et nad tutvustavad oma tütart oma emale ikka varem,” ütles Andrus Ilumets.