Ja seda infot on peaaegu võimatu vastu võtta ja harjuda ei tohi hoopiski. Päris keerulised ajad on ja kindlasti ei saa praegust aega rahuajaks nimetada, kui sõda on nii lähedal. Sõda ja kliimakriis teevad kokku parajalt äreva olukorra, kus igaüks vaatab, kuidas hakkama saab. Samas on selge, et erimeelsused peaks hoopis kõrvale jätma ja oma ninast palju kaugemale vaatama. Iga kriitilisema olukorra või valdkonna kohta kehtib üks tõde – ainult annetamisest ei piisa, midagi tuleb veel teha. Mõnedelt oodatakse muidugi rohkem kui teistelt, näiteks Nursipalu inimestelt kodust väljakolimist, mis tundub samamoodi vastuvõetamatu infona kui sõda ise. Kujutagem ette, mis saaks, kui sama suur tükk Hiiumaast plaanitaks harjutusväljakuks või lennuväljaks teha. Eks sarnaseid olukordi on meie ajaloost ju võtta küll.
Talvetormid teevad kriitilise aja muidugi veel raskemaks. Ega ei teagi, kui paljud meist tajuvad, et see tänavune torm on tegelikult kliimasoojenemisega seotud. Ilmselt peaks sedagi rohkem lahti kirjutama. Raskestimõistetavat infot on kuidagi liiga palju ja nii mõnigi meist hakkab sellest juba ära väsima. „Ma ei jaksa enam tubli olla“, hüüab kohaliku külalistemaja perenaise postituse pealkiri sotsiaalmeedias ja me saame temast hästi aru, sest endal on ju aegajalt sama tunne. Kohe üldse ei jaksa. Väsinud inimene süüdistab teisi; riik ei aita piisavalt, omavalitsus veel vähem, naabrid on lollid ja üldse on kõik pahasti. Ega ei teagi, kas inimene peaks sellistel aegadel ise oma tugevama poole välja kraamima ja selja sirgu lööma või ikkagi ootama, et keegi kuskilt kõrgemalt olulisemad asjad ära otsustaks ja teeks. Ilmselt mõlemat.
KADRI TAPERSON
