Nädalapäevad tagasi postitas Imre video sellest, kuidas ta tegi igapäevast ringkäiku Kärdla lähedal asuvas siiainkubaatoris, kus ta marjast kalamaime kasvatab. Enne kui elukaaslane Tuuli telefoni käima paneb ja filmima hakkab, rehmab Imre käega, kuidas nüüd on küll selline tunne, et oli seda kõike ikka vaja. Ajakirjandus kohal ja puha. See kõhklus on vaid hetkeks. Tuuli hakkab filmima ja Imre läheb majja sisse.
“Valgust ei tohi näidata, muidu nad ärkavad üles nii kui Pärnu karud ja hakkavad mööda ilma ringi käima. Pärast ei leiagi neid,“ ütleb ta, muiates häält madalamaks tehes enne kui eeskojast pisikesse hämarasse tuppa astub. Räägib laulvas hiiu keeles pikalt sellest, kuidas tal väike avarii oli ja nüüd peab käima iga päev surnud marjateri voolikuga välja imemas.
Üks võte, mõned minutid ja tehtud. Mõne tunni pärast on video üleval ja nädalaga on seda vaadanud 38 000 inimest. See number ei ole Imre lugude mõistes väga suur, arvestades, et viis vaadatuimat videot on saanud üle 100 000 vaatamise. Klippi sellest, kuidas Imre mõrrast kuuekilose punase välja võtab, on Facebookis vaadatud koguni 429 400 korda ja TikTokis 200 600 lisaks.
Tuuli Tammla, kes videoid filmib, lõikab ja üles paneb, ütleb, et ega neil mingit plaani polnudki. “Imrel oli lihtsalt nii palju neid videosid ja siis tundus, et neid võiks inimestele näidata,“ räägib Tuuli. Mõtlema pani ka see, kui millalgi läks video, kus Imre sattus kalapüügi ajal surnud metssea otsa, Eesti meedias lendu ja tundus, et inimestele pakkus huvi.
Võtete telgitagused. Tuulil ja Imrel mingit keerulist tehnikat ei ole. Tavaline nutitelefon ajab asja hästi ära. | Raul Vinni
Ühel augustikuisel laupäevahommikul võttiski Tuuli oma TikToki konto lahti, nimetas ümber ja laadis esimesed videod üles. Kuus kuud hiljem on Imre sotsiaalmeedias tuntud nägu.
“Minul polnud midagi muuta vaja. Ajasin ikka oma asja edasi. Vahel sattus mõni huvitav kala, tegin video. Tuuli arvas, et hiiu keelt on ka ja paneks üles,“ ütleb Imre, et tema ei tea sellest taustatööst mitte midagi. Elab oma elu, teeb oma tegemisi ning Tuuli filmib üles.
Imre puhastab videotes kala, küpsetab ja teeb seda sisse. Isegi seda õpetab, kuidas kala õieti süüa. Sekka käib ise kalal ja näitab, kuidas ja mida püüab ning kui on hapu hooaeg, õpetab videos, kuidas otsi pleisida. “See on mu igapäevane elu,“ räägib Imre, et oma ettevõtetes teebki ta kalapüügiga täisringi: valmistab püünised, püüab nendega ja teeb toiduks ka.
“Me kutsume seda Imre Kivi-nimeliseks kalurikolhoosiks,“ torkab Tuuli lustakalt kõrvalt.
See, et videod nii populaarseks muutusid, oli neile endalegi paras üllatus. Igasugu õpetusvideosid vaadatakse muidugi korduvalt, kuid kokkuvõttes on ikkagi erinevate vaatamiste arv suur.
“Nüüd ma saan aru, kuhu inimestel tööaeg läheb,“ naerab Imre. Eks ikka tema videote vaatamisele.
Mingit erilist tehnikat Imrel ja Tuulil ei ole. Tavaline telefon ja vajadusel väike rinnamikrofon ka. “Enamasti me oleme ikka üritanud, et saaks ühe duubliga hakkama, sest me töötlemises ei ole väga tugevad,“ ütleb Tuuli, et nüüd on ta juba veidi osavam, aga alguses hoiatas Imret kogu aeg, et ühe korraga tuleb hakkama saada. Kord oli nii juhtunud, et Imre otsustas ise teha videot, kuidas puksiirotsa valmistada ja pani lihtsalt telefoni salvestama ning hakkas mõnuga otsaga pusima. Tuuli ahastab, et pidi pärast pooletunnisest videost mitu juppi tegema.
Videote all hakkab tavaliselt päris kõva kommenteerimine. Eriti siis, kui tegemist on toidutegemisega, kus igaühel oma tõde.
Huumorit ja nalja peab olema. Igat asja ei tasu võistlusena võtta.
“Mina küll neid valepidi soolama ei hakka,“ teatab keegi kommentaator Imre õpetuse kohta, teha piprakilusid kõht allapoole. Teine kommentaator küsib küpskilude juures, et aga miks Imre kilud koos sisikonnaga ahju topib. “Saarlased ikka enne puhastavad kilu,“ käib tema enda selgitus juurde.
“Kogu aeg on mingi tõe tagaajamine,“ räägib Imre, mis teda imestama paneb. “Huumorit ja nalja peab olema. Igat asja ei tasu võistlusena võtta.“
Tuuli räägib, et inimestel on põlvkondade kaupa juurdunud arusaam, kuidas ühte või teist asja teha. Miks aga ühte- või teistpidi mõistlik teha on, seda ei põhjendata. Piisab sellest, kui ema juba nii tegi.
Imre ja Tuuli ei varjagi, et eks sotsiaalmeediasse sisu loomine teenib ikkagi eelkõige ärihuvisid ja see töötab. “Kui näiteks meil pahlakilu oli, siis järgmine päev oli kõigil äkki pahlasid vaja,“ räägib Imre. Kui aga kala fileerimise õpetusvideod olid, osteti kalapoest palju fileerimisnuge. Imre räägib, et kord polnud klient aga saadetisega rahul. Polevat see kahvel, mida videos kasutatud oli ja mida tema tellis. Imre kinnitas jumalakeeli kliendile, et on ikka sama kahvel.
“Kirjutab siis mulle, et videos oli roheline kahvel olnud, aga talle olime saatnud valge. Ja tema tahab täpselt samasugust kahvlit nagu oli videos,“ räägib Imre.
Ideedest Imrel ja Tuulil puudust vast ei ole. Pikka plaani pole, vaadatakse jooksvalt, mis elu toob. Varsti hakkab Imre jälle tihedamini merel käima ning eks seal juhtub ka igasugu asju, mida inimestele näidata.
Siigade abistatud suguelu
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Juba aastaid kasvatab Imre siiamarjast maime, et need siis Soonlepa ja Sarve kandis merre lasta. Aasta lõpus püüab kalad ja lüpsab marja välja ja viljastab. Marja toob ta Kärdla lähedal asuvasse inkubaatorisse, kus tal endal on välja mõeldud seadmed, kuidas üle talve marjast maim saab ning merre tagasi läheb. Neli aastat on kõik läinud hästi, aga sel aastal mängis loodus Imrele vingerpussi. Nimelt tuleb maa seest vesi, kus pole hapnikku sees ning Imrel tuleb see ise lisada. Sel talvel on aga nii soe, et veed on üleval ja hapnikusisaldus suurem. Lisaks olid Imrel ka vee hapnikusisaldust mõõtvad seadmed korraks rikkis ja nii lisas ta tavapärase hapnikukoguse, kui ühtäkki avastas, et näidud lähevad hirmus kõrgeks. Tegi küll veevahetuse, aga ikka olid näidud laes. Siis sai aru, et sel aastal ongi vesi teistsugune. Hulk marja läks selle nahka, kuid midagi ikka vast saab.
