Kontserdisaalis näeme Soosterit nagu teda tunneb maailm. Osa esitatud materjalidest on juba eraldi näitusena olnud näha Suurgildi hoones Tallinnas käesoleval aasta märtsist juuni lõpuni.
Pika Maja näitusele on tõhusat lisa andnud meie oma muuseumi kogudes leiduvad maalid ja etüüdid, laenuks saadi töid ka KuMust.
„Väikesest kohast ei sirgu just liiga palju tegijaid, kes jõuavad kaugemale Eestist,“ ütles näituse avamisel Helgi Põllo.
Liisa Kaljula Soosteri kaasaegsele kadakamaalile viitamas. | Reet Kokovkin
„Soosterite suguvõsa Hiiumaal on andnud oma elu ja tegevusega võimaluse ühele andekale noorele mehele oma tee valida,“ rääkis Põllo näituse esimeses toas, mis tema sõnul on jutustav tuba. Siin on võimalik ise oma tempos tekste lugeda ja liikuda kunstniku arengut jälgides. Soosteri unistus ja püüe kunstnikuks saada oli nii tugev, et kuigi ei ole leitud ühtegi kinnitust, et ta Kärdla kooli lõpetanud oleks, võeti ta 1943. aastal Tartu kunstikooli Ado Vabbe soovitusel ja nõudmisel vastu. Näitusesaali vitriinis on vaatamiseks pandud perele saadetud jõulukaarte ja seintel koolitööde akte, pereportreesid ja loodusvaateid. Siin näeb, kuidas kunstniku huvisse jõuavad tema põhilised uurimisobjektid – kadakas, kala ja muna kui maailma loomise alge. Kadakate kujutamise arengut saab jälgida kogu tema elutöö jooksul ja ka sellel näituse kulgedes – kuidas Hiiumaa looduses kasvanud kadakas esimeses saalis on kujunenud Soosterile omaseks abstraktseks objektiks, mis muuseumi kontserdisaali seinal ripub.
Alar Nurkse Soosteri algupärase Hiiumaa kadakamaali juures. | Reet Kokovkin
Õpiajal on Sooster vaimustunud mitmest kunstnikust – Velázquez’e portreede maalimise oskusest ja Picasso abstraktsioonidest, kui rääkida vaid mõnest ning selle pilguga tuleb tema algusaja töid ka vaadata.
Järgmises toas näeb kunstniku sõjast mõjutatud loomingut. Vaatamata sellele, et ta võeti sõjaväkke saksa poolelt (kusjuures tema isa pidi sõdima vene poolel), õnnestus Soosteril ikkagi naasta kunstikooli. Lõputööks näeb seinal monumentaalset maali asfaldipanijatest, mis oli kooli lõpetamiseks tollal igati paslik teema. Kõrvalpõikena rääkis Helgi, et kui kunstnik kunagi hiljem tahtis Eestisse tagasi tulla ja astuda Kunstnike Liitu, siis proovitööna esitatud üsna sarnane põlevkivi kaevandajaid kujutanud töö ei läinud läbi. Komisjoni arvates ei vajanud Eesti kunst orjatööd kujutavaid maale.
1940ndate aastate lõpp oli paraku ühiskonna „puhastamise“ aeg – kui sa omandi puudumise tõttu küüditamisest pääsesid, siis võeti abiks poliitiline paragrahv ning paljud noored kunstnikud saadeti Siberisse aastateks vangi just seetõttu. Ülole heideti ette, et ta olla tahtnud Hiiumaal lennukit kaaperdada ja sellega välismaale pageda, mille alusel talle mõisteti kuus aastat vanglakaristust Karagandas.
Soosteri lehvitav autoportree. | Reet Kokovkin
Kolmas saal toob esile hirmu, mida sai ületada joonistades. Paljud tööd on põlenud servadega, sest joonistusi tuli valvurite eest peita, rulli keerata. Neid ikkagi leiti, visati tulle, aga ka päästeti sealt, püüti korrastada. Need on reaalselt põlengust päästetud joonistused. Karmi vanglaelu helgeimaks hetkeks oli suure armastuse leidmine. Saatus viis teda kokku oma tulevase abikaasa, juuditar Lidia Serhiga, kellele ka ei olnud võimude poolt raske leida põhjust vangistuseks. Siin saalis on portreesid Lidiast ja pilte ühistest hetkedest. Stalini surmaga hakkasid karistusajad lühenema. Lidia vabanes varem, kuid tuli Karagandasse tagasi, et Ülole lähemal olla ning 1956. aastal nad abiellusid.
Eestisse naasmine ei osutunud kergeks. Kuna Hiiumaale neid elama ei lubatud, sest oli ju piiritsoon, siirduti naise kodukohta Moskvasse. Sooster töötas Moskvas vabakutselise kunstnikuna ja raamatuillustraatorina, peamiselt kirjastuse Знание (Teadmine) ja ajakirja Знание – сила (Teadmine – jõud) juures. 1970ndaks aastaks oli ta vastu võtnud kindla otsuse tulla Eestisse tagasi ja ehitada maja Meriväljale. Ta on öelnud sõpradele, et tal on plaanid oma loomingu suhtes ja kõik see, mis seni tehtud, on ettevalmistus päris tööks. Keegi kahjuks ei tea, millised need plaanid olid. Moskvas temaga koos töötanud kunstnikud on öelnud, et tema sisemine kirg ja vabaduse püüd oli nii suur, et muutis ka kõiki ümbritsevaid. 1960. aastatel tõusis Sooster Moskva avangardi ideeliseks juhiks. Paraku leiti Ülo Sooster surnult oma ateljeest 25. oktoobril 1970. Tema surma asjaolud jäid segaseks. Ta maeti 28. mail 1971 Tallinna Metsakalmistule. 2020. aastal valmis Vene režissööri Lilija Vjugina dokumentaalfilm „Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes“, mida näitas ka Hiiumaa kino.
Soosteri tööd. | Reet Kokovkin
Näitus „Vangla ja armastus. Elu ja unistus. Ülo Sooster 100“ on SA Sooster Foundationi ja SA Hiiumaa Muuseumid ühisprojekt, mis jääb avatuks Soosteri sünniaastapäevani 16.11.2024. Esitatud on üle 160 töö.
Soosterit näeb mujalgi
KuMu maalikursuste hobimaalijad on inspireerunud Ülo Soosteri maalidest nii, et on neid kopeerinud. Kokku on näitusel 25 pilti 19 eri osalejalt. Enamik töid on originaalsuuruses. Kolmandik koopiatest on valminud näitusesaalis teose vahetus läheduses, teised on tehtud valdavalt MuISi või oksjonikeskkonna foto põhjal ning lihtsalt näitust külastades teost vaadeldes. Ettevalmistus näituseks kestis ca poolteist aastat ning tööd on valminud vahemikus 2015–2024. Näituse kuraator on Alar Teras, üks koopiamaali ringis osalejatest.
Tuuletornis tuleb 17. oktoober – 17. november näitus „Meite Sooster“, kuhu kutsuvad MTÜ Vananaistesuvi ja Plakk Art. Näitus valmib 15. novembril, kui maalimise töötoas Ewa Kaisa Plaki juhendamisel saab igaüks midagi „Soostri ainetel“ näitusel avaldamiseks maalida või kollaažida.
Alar Nurkse
KuMu maalikonservaator
Soosteri loomingu teemaga on mul õnnestunud kokku puutuda erinevatel aegadel. Üks kunstiajaloos vähem puudutatud asjaolusid on, et ta on oma loomingu näidatavates pildihetkedes väga sooja ja empaatilise suhte tekitaja. Tema portreed, ka autoportreed, on aktiivse maailmavaatega, nii nautiva kui uudistava pilguga. Nad on klassikalise ülesehitusega – ta rajab vormi pimedast valgusesse, näidates valgustatud pinda. Sarnast tehnikat näeme nii renessansi kui valgustusaja kunstis, samuti meie oma kunstnikelt Kölerist alates. Sooster suutis oma maalidesse panna tunnet ja jõulisust. Tema maastikes on kohaliku looduse eripära ja hingust – valgus ja vari, ürgsus ja hetked. See on Hiiumaale sümboolne, vaid temal maailmas on lehtpuude lehe värelust ja kadakate okkamaastikke, õhu liikumise ja valguse mängu dünaamikat õnnestunud kinni püüda. Näeme suurepärase koloristi annet.
Liisa Kaljula
kunstiajaloolane, Soosteri loomingu uurija KuMus
Sihtasutus Sooster Foundation asutati 2023. aasta septembris algse eesmärgiga valmistada ette Ülo Soosteri sajanda sünniaastapäeva tähistamist. Ka pärast juubeliaasta möödumist jääme Soosteri loomingulise pärandi eest seisma mitmel moel, korraldades näitusi, andes välja trükiseid, samuti eesmärk on teha korda Wikipedia lehed mitmes keeles. Pikaajaline eesmärk on korraldada suur näitus välismaal, et tema looming saaks väärilise koha maailma kunstiajaloos. SA hoiab silma peal, et kunstiturul ei ringleks tema tööde võltsinguid. Nüüd, kus ta on muutunud tuntumaks, on Sooster jõudnud võltsijate huviorbiiti. Me juba näeme, et selliseid võltstöid on liikuma hakanud. SA eesmärk on pakkuda eksperthinnangut, et inimesed, kes soovivad Soosterit osta, saaksid kindluse. Soosteri teose originaalsust avaldub talle omases tehnikas, eripärastes tunnustes, mida on raske järele teha. Peale tunnetusliku analüüsi kasutame ka keemikute abi. XRF meetod näiteks analüüsib erinevate metallide koostist värvides, mis peab kattuma Soosteri kasutatud värvidega.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
