Läänemaa Muuseumi fotokogu 
REPRO Juba 1990. aastate algul ilmus tema sulest monograafia salapiirituse vedajatest Eestist Soome kahe ilmasõja vahel. Järgnevatel aastakümnetel on kogunenud rohkelt uut materjali ja sel aastal ilmunud kapitaalne uurimus “Viinameri” hõlmab juba ligi 600 lehekülge. Uurimustöösse on prof Pullat
kaasanud ka oma poja, pikka aega politseis töötanud õigusteaduste doktori Risto Pullati, kes on analüüsinud piirivalve ja õiguskaitseorganite võitlust salapiirituse vastu.
Kui enamasti seostatakse aastatel 1920–1930 toimunud salapiiritusevedu Põhja-Eesti rannikuküladega, siis tähelepanuväärne roll oli selles keelatud tegevuses ka hiidlastel. Eeldas ju ohtliku äriga tegelemine eelkõige häid meresõiduoskusi ja riskijulgust, millest kummastki kohalikel meremeestel puudust ei tulnud. Tululootus oli võrreldes kalapüügiga rikkalik ja ahvatlus seetõttu suur.
Kahe ilmasõja vahel Läänemerel toimunud seikluslikud, dramaatilised ja kriminaalsed, rahvusvahelise haardega sündmused pakuvad põnevat lugemist ja rohket äratundmisrõõmu kõigile saarlastele ja rannikuelanikele. Põlised perekonnad leiavad teosest suure tõenäosusega mitmete lähemate või kaugemate sugulaste nimesid. Ainuüksi raamatus ära toodud nimede rohkus ja sündmuste kirjelduste detailsus on muljetavaldav.
Millest siis täpsemalt räägib kõnealune teos? 1919. aasta juunis, mil Eesti idapiiril jätkusid veel Vabadussõja lahingud, jõustus Soomes alkoholi keeluseadus, mis kestis kuni 1932. aasta aprillini. Üle 2protsendilise kangusega alkoholi valmistamine ja tarbimine keelustati ning keelust üleastuvaid salakaubavedajaid ähvardas lisaks kauba ja transpordivahendite konfiskeerimisele ka kopsakas rahatrahv ja vanglakaristus. Riiklikest pingutustest hoolimata hakkas aga Soomes alkoholitarbimine pärast piiranguid hoopiski kasvama ning uljad salaviinavedajad siin ja sealpool lahte muutusid kohati peagu rahvussangariteks.
Esimesed noore vabariigi aegsed teated hiidlaste seotusest salapiirituseveoga pärinevad juba 1919. aasta septembrist, mil merejõudude juhatajale Johan Pitkale teatati, et Hiiumaale olevat Saksamaalt salakaubana piiritust toodud. Kuu hiljem jäi Haapsalus rannavalvele 99 liitri ebaseadusliku piiritusega vahele Suuremõisa
valla elanik Priido Arro. Detsembris võeti Tallinna sadamas 15 toopi (ligi 19 liitrit) piiritust ära Hiiumaalt laevaga saabunud Kärdla elanikult Karl Foorbergilt, kes tunnistas, et oli ostnud selle Kärdlas tundmatu isiku käest eesmärgiga see elatise teenimiseks edasi müüa.
Illegaalse äriga tehti algust tavaliselt peale kevadist räimepüüki. Kalapüügiga teenitud rahaga osteti edasimüümiseks piiritust. 1923. aastal asusid tegevusse ka esimesed salapiirituseveo emalaevad, mille ankrupaigad asusid Hiiumaa lähivetes Kõpu ja Ristna all. Nõnda tuvastati sel aastal, et Taani mootorpurjekalt Magnus olevat osa lastist – 35 000 liitrit piiritust – Hiiumaa lähedal merel ära müüdud. Hiiumaa lähedal ankrus olevailt emalaevadelt valgus salapiiritus peamiselt Pärnumaale ja Läänemaale ning ka Tallinna ümbrusse. Sama aasta novembris tuli tormiga Ristna tuletorni lähedal Hiiumaa randa Soome mootorpaat Urgo, kust leiti ligemale 2000 liitrit piiritust. Uurimise käigus selgus, et Urgo oli Osmussaare lähedal Eesti mootorpaadilt Ida peale võtnud 4000-liitrise piirituselasti, mis kinnipeetute sõnul kavatsetud Soome viia, kuid torm ajanud nad Hiiumaale.
Arhiiviallikad kinnitavad, et hiidlased olid piirituse maaletoomisel ja müümisel 1920. aastate keskpaigas silmatorkavalt aktiivsed. Seda märkas ka ajakirjandus:
Postimees kirjutas 15. augustil 1927, et “Hiiumaal salakaubitsemine, eriti Saksamaa piiritusega, suuresti maad on võtmas”.
Ilmunud teoses on ära toodud kümneid näiteid selle kohta, kuidas üks või teine Hiiumaa elanik seadusesilmadega salapiirituse tõttu pahuksisse sattus. Peidetud piiritusekanistreid leiti Ristna metsadest, hiidlaste kodudest, laevadest ja paatidest. Eriti sagenesid salapiiritusevedajate tabamise juhud pärast Kõpu kordoni rajamist. Vahele jäid
Aleksander Klemm, Anton Vilt, Osvald Kattel, Justina Valk, Eduard Pihel, Paul Jalaja jmt. Kordoni ülema August Nernoffi koostatud “must nimekiri” oli pikk.
Ka järgnevate aastate salapiiritusevedu iseloomustas Põhja-Eesti ranniku ja Tallinna kõrval Lääne-Eesti saarte suur osatähtsus. Hiiumaa kohta kirjutati, et kõige rohkem salapiiritust toodavat sisse Kõrgessaare vallas, sest seal olevat “rand sissetoomiseks kõige soodsam”.
Salapiirituse vedu jätkus ka pärast Soome keeluseaduse lõppu 1932. aastal. Eriti aastail 1937–1938 elavnes piiritusevedu Eestist taas ning Eesti laevad, 500–600tonnised, asusid sageli Näkimadalast eemal Hiiumaa juures.
Hiiumaaga seonduvat huvitavat lugu meenutab ka Voldemar Sander, kes oli motoristiks kiirpaadil, millel peal kolm Junkersi lennukimootorit, igaüks 720 hj. Selle paadiga võeti Hiiumaalt Ristna alt 6500 liitrit piiritust, viidi Stockholmi ja uputati otse kuningalossi ette merre. Keegi aga “koputas” ja tagasiteel oli suurtükilaev vastas. Kästi peatuda, sõideti poordi ja siis järsku andis kiirpaat täiskäigu ning lisaks sellele puistati peenikest pulbrit ahtri taha vette, mis tekitas kuue-seitsme meetri kõrguse roosa udusamba. Seekord läks pagemine õnneks.
Sarnaseid põnevaid meenutusi leiab mahukast teosest arvukalt ning avaneb sootuks uudne vaade hiidlaste eluolule sadakond aastat tagasi. Nagu paljudel asjadel, oli ka salapiirituseveol nii negatiivseid kui positiivseid tagajärgi. Piirituseveost Eesti rannaküladesse jõudnud jõukus avaldus näiteks kodukultuuri tõusus. Kerkisid mitmed uued elumajad, kodudesse jõudsid uued ja moodsad tarbeesemed ning lapsed said parema hariduse. Teiselt poolt kaasnesid ohtliku äriga mitmed surmajuhtumid, pikad vanglakaristused ja teravad vastuolud ühiskonnas.
Mahukas teos vaatleb toimunud sündmusi mitmest vaatenurgast, pakkudes põnevat lugemist ning valgustades erinevaid piirituse salakaubaveoga kaasnenud kõrvalmõjusid. Teose temaatika on pälvinud ka suurt rahvusvahelist huvi ning raamatu varasem versioon on tõlgitud nii soome, poola kui läti keelde ning järge on ootamas uue teose ingliskeelne tõlge.
TÕNIS LIIBEK
TTÜ raamatukogu direktor
