Helge, helge, helge.
See sõna meenub esimesena, kui mõelda Vilmale. Naisele, kes jõudis talle antud ajaga teha rohkem, kui mõni vinguv ja inertne seltskond mitmekümne aastaga. Kas keegi kujutab ette lohakalt loivavat ükskõikse kalailmega Vilmat? Ei. Täpselt samasuguse hoiaku on ta pärandanud oma kõige kallimale, Kadrile, kellest ei saa ka parima tahtmise juures mööda vaadata.
Tema tegemistest võiks välja anda omaette teose, milles juttu nii kehalise kasvatuse kui perekonnaõpetuse õpetaja ametist, klassijuhatajaks olemisest, terviseedendusest, narkoennetustööst, Hiiumaa haigla arendamisest, südametoast, kõrgel tasemel koostööst leedukate ja ameeriklastega, represseeritute ühingu ettevõtmistest, giidiseiklustest, maavalitsuse elust, gümnasistide aitamisest ja paljustki veel. Õnneks ei pea Vilma tegevuse kohta küsima, kuidas teda eluajal ei märgatud. Erinevate tunnustuste rida kroonib Valgetähe V klassi orden. Oleme õnnelikud, et Siberis sündinud; Rohukülas ja Haapsalus elanud; Pärnus, Tartus ja Tallinnas õppinud; Paladel ja Kärdlas töötanud naine andis Hiiumaa jaoks nii palju.
Vilma armastas inimesi, isegi kõige vastalisemaid ja ärritavamaid teismelisi püüdis ta mõista ja aidata. Õpilased on alati samaga vastanud, ta on endiselt nende lemmik. Hea, südamlik, humoorikas, põnev, relvituks tegevalt positiivne – sellisena iseloomustavad teda noored. Mitte kunagi ei pakkunud nad tema vanuseks passis olevat numbrit, ikka võeti sellest paarkümmend aastat maha. Vilma stiilsus, tema laitmatu rüht, suurepärane soeng ja põnevad kostüümid on kindlasti mõjutanud mitut õpilaste põlvkonda. Ta oli suurepärane sõber nii vanadele kui noortele, mõistev abikaasa Kaarlile. Sõpruskonnas on ta hüüdnimeks Miša, mis tuleb vanast nõukogude multifilmist, kus olümpiakaru on teistest kiirem ja tugevam, aga teel finišisse aitab üht ja aitab teist, ei mõtle enam endale. Just selline Miša oligi Vilma.
Ta on etalon, võrdlusalus veel pikkadeks-pikkadeks aastateks, ikka ja jälle öeldakse: „Positiivne nagu Vilma, naerulohkudega nagu Vilma, toetav nagu Vilma.“ Viimasel kohtumisel nädal tagasi oli ta ülirõõmus, saades abiturientide kaarttervitusi ja arvas, et selline üllatus ei ole võimalik. Ta ütles ka seda, mis võiks olla meie kõikide moto: „Kui oled ise hea, saad sama tagasi.“ Eesti naisi portreteerivas raamatus „Aeg. Teekond nimega naine”, on ta vastanud küsimusele, milline on ilus naine, järgnevalt: „Väga raske küsimus. Mulle meeldib seesmine ilu. Mõnest kohe õhkab headust, soojust, hoolivust, sõbralikkust, empaatiat. Need ongi ilusad naised.“
Vilma, sa jääd alati meie jaoks kõige ilusamaks naiseks!
Hiiumaa Gümnaasiumi pere
Muinaslood on imelised –
neis on peidus naer ja nutt…
Mõni inimene ise
ongi nagu muinasjutt:
loodud laste lohutuseks,
sõbraks halvas kui ka heas,
rahailma rahutuses
kõnnib, lapsesilmad peas.
Puudes, pilvedes ja tarnas
peitub imeline ramm –
võimas, samas õrn ja armas,
kõigest kurjast tugevam…
Metsa keskelt vanast kaevust
võtta annab võluvett,
mille mõjul leitud naerust
õhkub järgmist kevadet –
järgmist ja ka ülejärgmist,
ülejärgmist, igavest…
Ainult metsalillepärg vist
räägib suvesüdamest,
küpsusest ja saagist suurest –
et mis jagajale jääb…
Aga muinasjutu juurest
vaadates kõik ära näeb:
jäävad värvid, lõhnad, kõlad,
jäävad lõikus, külv ja künd,
jäävad kujundid ja sõnad,
jäävad elu, surm ja sünd…
Jälle lohutamist vajab
mõni valu, mõni nutt…
Olgu erinevad ajad –
ikka elab muinasjutt.
Puudest, pilvedest ja tarnast
jälle keegi leiab väe –
miskit habrast, lapsesarnast,
mida kuri silm ei näe…
seda ei saa pihku võtta
nagu kuud või hommikut,
ei saa peita nagu tõtt –
ta ongi tõde. Muinasjutt.
Muinaslood on imelised –
neis on peidus naer ja nutt…
MÕNI INIMENE ISE
ONGI NAGU MUINASJUTT…
/Leelo Tungal/
