Kevade saabudes on meist paljud hakanud käima kalmistutel omaste hauaplatse korrastamas ja sellega seoses jagan soovitusi hauakivide hooldamiseks.
Igal aastal sel ajal tuleb mul sageli ette selgituste ja näpunäidete andmist telefoni teel, mis sageli võib lõppkokkuvõttes uduseks jääda. Seega teeksin seda nüüd must-valgel.
Enamus meie kalmistutel kasutuses olevatest hauaplatsidest on tähistatud rändkivist valmistatud hauakiviga, mis on siis kas mustjad, pruunikad, hallikad või punakad.
1950ndatest aastatest alates on rändkivi Eestimaal töödeldud hauakivideks. Nõukogude tööstus sai suurepäraselt hakkama inimressurssi mittearvestava rasketehnika tootmisega ning maakivide lõhkumine, saagimine ja lihvimine sai 60ndatel õige hoo sisse. Ja kui nüüd päris aus olla ega eriti ei vaadatud, mida lõhuti. Klienti kui sellist, tol ajal ei eksisteerinud ja nii said inimesed kivitöökojast hauakivi, mis neile anti.
Õnneks kõige ebasobivamad kiviliigid haua peale panemiseks on ühtlasi ka kõige kõvemad, nagu näiteks rabakivi või pegmatiit. Selliste punakaspruunide, suurte roosakate ümmarguste ovoididega või heledamate hallide kivide saagimine ja lihvimine oli liiga ajamahukas ka sel ajal. Seega on neid meil suhteliselt vähe ja ära tunneb nad selle järgi, et raiutud pinnad on pea nähtamatud, kontrast poleeritud pinna ja raie vahel puudub.
Reeglina raiuti sellistele kividele tähed küllalt sügavalt sisse, sest ka kiviraidurid teadsid, et sealt aastate pärast midagi enam välja ei loe. Kuna tegemist on raiutud pinna oksüdeerumisega, ei ole sellise kiviga muud teha, kui lasta tal olla. Pesta võib, aga oluliselt selgemaks see kirja ei tee. Võib ka tähed üle värvida, kuid ka see on siiski ajutine. Ise kasutan selleks küll hingavaid värve, kuid kivi n-ö hingab kaks korda päevas ja seegi kulub lõpuks maha. Sageli on inimesed mures, et tähed ei paista vihmamärja kivi pealt välja, nendele võin lohutuseks vaid öelda, et vihmase ilmaga pole seda kuigi paljud nägemas…
Siis on meil veel kvartsporfüür, mille poleerpind on uuelt ilus ja struktuur tihe, kahjuks oksüdeeruvad ka need kivid kiiremini, sest tegemist on happeliste kividega, ajapikku kukuvad poleeritud pinna seest välja kristallid, poleeritud pind muutub käega katsudes karedaks ja kattub väga hästi rohelise vetikaga. Selliseid kive tuleb lihtsalt pesta, raiutud pind on nendel kividel õnneks loetavam.
Õnnelikumad on need, kellele sattus hauakiviks gneiss, porfüriit, gabro või migmatiit. Need kivid tunneme ära looduslike looklevate joonte ja mustrite järgi, osalt on tegemist granitoidsete kivimitega. Need on ilmastikule vastupidavad kivid, mille hooldamine seisneb vaid nende pesemises juhul, kui kivi asetseb varjulises niiskes kohas.
Ning lõpuks graniit, mustast halli ja punaseni, min on kasutusel olnud juba väga ammusest ajast parunite, krahvide ja teiste kõrgeltsündinute hauatähistena. Tänapäeval eksporditav graniit on sama heade omadustega, tänapäeval pole ka siniverelisusel tähtsust.
Niisiis – kivide pesemine – mis imerohtu siis tarvitada, et kivilt selle tüütu vetika kätte saaks? Tuleks kodust kraanikausi kõrvalt kalmistule kaasa võtta nõudepesuvahendi pudel ja üks korralik tugev jõhvhari. Vett saab kastekannuga kalmistult, ilm võiks kivi pesemiseks olla pilvine, ei ole hea, kui päike kivile otse peale paistab.
Kivi tuleb märjaks kasta, nõudepesuvahendiga kokku määrida ja leotada. Oodata võiks vähemalt veerand tundi, mida kauem, seda lihtsam puhtaks saada. Ja jälgida, et kivi ei kuivaks. Kui see tüli ei tee, võtke kaasa pritspudel, et aeg-ajalt vett juurde pihustada. Seejärel peske kivi korralikult puhtaks ja loputage hoolikalt. Nõudepesuvahend on õrn ka hauale istutatud taimedele, seega pole vaja vee uhamisega kokku hoida.
Kivi pealmisel ja tagumisel, poleerimata pinnal kasvab sageli ringikujuliselt tugevamaid samblikke, nende eemaldamiseks võib maakivide puhul kasutada ka terasharja, kuid tugeva, karmikiulise jõhvharjaga saab ka hakkama. Kui kalmistulkäimine on lihtsam, võib väga sammaldunud kivide puhul kasutada võtet, kus hilisõhtul kivi niisutatakse, määritakse kokku nõudepesuvahendiga ja mässitakse toidukilesse, hommikul kile eemaldatakse ja kivi pestakse.
Hoiatus, ärge kunagi kasutage happelisi pesuvahendeid!
Kui teie esivanemate hauda tähistab hele dolomiidist, paekivist või marmorist hauakivi, on pesemine samalaadne. Need kivid tahavad aga oluliselt rohkem vett, kuna on poorsed ja imavad vee endasse. Pestes liikuge alt ülespoole, et mustus ei imenduks triipudena kivisse ja loputage kohe.
Kunagi ei tohi neid kive puhastada terasharjaga, kuna lubjakivi ja selle moondekivim marmor on pehme ja terashari kahjustab selle pinda. Marmori uuendamiseks oskan küll vaid soovitada oma teenust. Seda teen ma töökojas ja poleeritud kivi saate kätte kui uue. Kõigele lisaks on valgest marmorist sambad meie kalmistutel haruldased ja väärivad erikohtlemist.
Enne ajalooliste hauatähiste (enne 1940) hooldustööde alustamist konsulteerige maakonna muinsuskaitseinspektori Dan Lukasega või muinsuskaitseameti tegevusluba omava restauraatoriga.
Muinsuskaitse all olevate hauatähiste hooldustöid tohib teha ainult muinsuskaitseameti poolt väljastatud hooldustööde loa alusel. Konserveerida ja restaureerida tohib selliseid tähiseid aga vaid restauraator. Ka trapetsiaalseid hauaplaate, ratas-ja maltariste, mis on meie vanemaid raidkunstinäiteid, võib hooldada vaid muinsuskaitse tegevusluba omav restauraator. Kõikide hauaplatside kujundamisel, mis asuvad kalmistute vanades osades, konsulteerige maakonna muinsuskaitseinspektori või allakirjutanuga.
Minu telefoninumber on saadaval igal kalmistul. Ka on OÜ-le Soikka ja kiviraidur Aigor Soikale on muinsuskaitseamet väljastanud tähtajatu tegevusloa kunstimälestiste – kivist hauatähiste ja ajaloomälestiste – kivist hauatähiste konserveerimis-ja restaureerimistööde tegevuskavade koostamise ning konserveerimise ja restaureerimise alal.
Kui te ei ole kindel, kas teie poolt hooldatav hauaplats on vanas kalmistuosas või asub see nii-öelda üleminekutsoonis, on alati õige lahendus helistada ja leppida kokku aeg, et hauaplats üle vaadata. Vanad kalmistuosad tunneb ära seal hulgaliselt leiduvate raud-ja kiviristide järgi. Ka on sellistes kalmistuosades hauaplatside rajamine ja hauatähiste püstitamine vaja kooskõlastada selleks, et me oma tegevusega ei muudaks oluliselt ajaloomälestiste üldpilti.
Praeguseks on Hiiumaa omavalitsustel valminud või valmimas kõikide kalmistute kohta käivad eeskirjad, mis vastavad värskele kalmistuseadusele ja nendes eeskirjades määratakse täpselt ära ajalooliste kalmistuosade alad.
Kui aga leiate maassevajunud hauatähise või selle tükke, ärge neid palun oma kohalt kiviaeda või aia taha viige. Oleks hea, kui teavitaksite sellest kalmistuvahti ja tõstaksite ehk need tükid natuke rohkem maa peale, et need päris ära ei kaoks. Meie esivanemad on meile selle eest tänulikud.
AIGOR SOIKA
kiviraidur
