ESTONIALT PÄÄSEMISE LUGU | Ülo Kikas: Pääsesin lootusetust olukorrast Jumala abiga

Ülo Kikas (54) ei oska täna täpselt seletada seda tunnet, kui ta 30 aastat tagasi keset mäslevat Läänemerd päästeparvel nägi pea kohal müdisevat pääsemist tähendavat helikopterit. See oli olnud eriline tunne.

„Enne seda kui kopter tuli, võitlesin ma juba endaga, et silmad lahti oleks. Ega ma eriti midagi tundnud. On ju teada, et kui inimene külmuma hakkab, tunneb ta hoopis kuuma. Seda ma otseselt enam ei mäleta, aga vist hakkasin juba apaatseks muutuma. Ei jaksanud enam üleval olla. Varem olin hoidnud ennast kuidagi tegevuses, valvanud aeg-ajalt parve pillutanud eriti suuri laineid, et paremini valmis olla..”

Kopteri pardalt jäädvustatud hetk, mil päästja Johan Steene on lõiganud parve põhja augu ja embavad parve all olnud rootslasega. Ülo Kikas ja kaks teist eestlast on juba helikopterisse vintsitud.

Ülo Kikas vaatab aknast välja kaugusesse, kui soravas jutus vahel pausi peab. Mõtleb hetke ja räägib edasi. Ta ei pane kordagi silmi kinni, nagu inimestel minevikku vaadates kombeks on. Vahel vaid naeratab kurblikult.

Estoniaga oli Ülo varem sõitnud mitu korda. Rootsis elasid head tuttavad, kelle juures tudengist Ülo käis haljastus- ja ehitustöödel õpinguteks raha teenimas. Tookord septembris ootas teda ees paekivist müüri ladumine.

„Ma ei mäleta neid aegu muidu detailselt, aga sellest korrast on mälestus olemas. Järelikult on see päev ikkagi kuidagi teistmoodi mällu sööbinud, kui tavaline päev. Ma mäletan isegi seda meeleolu, mis enne sõitu oli.  Nukker oli ära minna, aga vast oli sügisene aeg ja seegi mõjutas. Abikaasa pidi jääma koju ja ma pidin olema kuu aega eemal.”

Kui Ülo nüüd tagasi vaatab, on ta kindel, et ettevalmistus selleks päevaks hakkas varem. Suvel oli ta ühtäkki hakanud rohkem sporti tegema. Vorm oli tollel sügisel palju parem, kui muidu.

Laeval oli Ülo varakult. Igavusest hakkas ta ilma igasuguse tagamõtteta päästevarustust vaatama. Uuris kus päästevestid on, luges päästeparvede, -paatide kohta. Mitte kunagi varem polnud ta midagi taolist teinud.

Estonia väljus Tallinnast kell 19.15. Puhus lõunatuul 8-10 meetrit sekundis, sadas vihma. Tavaline hall sügisilm.

Ülo erilist tormi ei mäleta.  Lihtsalt tuuline ilm. „Ennegi oli seal koridori peal nii käidud, et natuke peab hoogu võtma ja sihtima, et ikka õiges suunas liikuda,” meenutab Ülo.

„Ma olin muusikabaaris, vist neljandal tekil. Ostsin klaasi õlut, mida ma ei olnud varem kunagi teinud. Istusin sellises kohas, kus oli ideaalne välja pääseda. Laud oli akna all. Vaatasin aknast välja, meri parda kõrval oli valgustatud. Inimesi oli vähe, teises saali otsas vist mõned olid. Muusika mängis, aga ma ei kuulnud eriti midagi häirivat. Vahel oli tunda kuidas laevakere lainega kokkupõrkest värises. Tol hetkel ei saanud ma midagi aru, suur laev teeb ikka nii.”

„Ma olin muusikabaaris, vist neljandal tekil. Ostsin klaasi õlut, mida ma ei olnud varem kunagi teinud. Istusin sellises kohas, kus oli ideaalne välja pääseda.”

Ametliku raporti järgi kuulis Estonia vahimees kell 1 öösel metalset kolksatust laeva vööris. Viis minutit hiljem kuulsid kolksatust ka reisijad. 1.15 purunesid laeva vööri lukustusmehhanismid ja autotekile valgus vesi. Kiiresti tekkis tuntav kreen.

„Minu jaoks algas probleem sellest, et baaris kukkus paar pudelit riiulilt maha. Läks mööda vast paar minutit ja siis lendas kogu baari sisu riiulilt maha. Ja peagi liikusid juba toolid ja lauad teise pardasse.”

Ülo lahkus baarist. Paanikat ta ei tundnud ja arvab, et vastasel juhul poleks teda seda lugu enam rääkimas. Ta nägi küll pealt kuidas paanikas inimesed tegid laevalt põgenedes otsuseid, mis jäid kahjuks tihti neile ka viimasteks. Hirm oli Ülol enda sõnul küll, aga see ei halvanud vaid oli abiks.

Ta tundus endale väga ratsionaalne. Ütleb, et polegi vist elus kunagi selgemini mõelnud, kui tol ööl. Ülo rõhutab, et tegelikult oli tema enda tegutsemine pääsemisest vaid üks väike osa. Palju suurem oli see sündmuste ja eelduste jada, mis kõik pidi omavahel klappima. Ta oli laevas üksi, ei pidanud kellegi eest hoolitsema ega laeva sügavusse minema lähedasi otsima. Ei maganud, vaid istus õigel ajal õiges kohas. Oli põhjalikult tutvunud päästevarustusega.

Ta oli laevas üksi, ei pidanud kellegi eest hoolitsema ega laeva sügavusse minema lähedasi otsima.

„Ega ma pikalt seal ei istunud. Teadsin kus on väljapääs ja jooksin treppide juurde, kust sai üles tekile, kus on päästepaadid. Koridoris seisid kaks meeskonnaliiget. Küsisin neilt, kas midagi taolist on varem ka juhtunud, aga nad vist ei vastanud mulle. Kreen oli nii suur, et asjad lendasid, aga liikumist see ei seganud. Teadsin juba kus on päästevestide kapid, võtsin need lahti ja panin endale selga. Siis tuli juba teisi ka, jagasin neilegi.”

Õue jõudes oli Ülo enda sõnul pigem laeva vööri pool, mis jäi kõrgemale, sest külitsi kalduv laev vajus ahter ees. Laeva poole kaldu rippuvaid päästepaate nähes sai Ülo aru, et nendega pole midagi teha, sest laev oli juba niivõrd kreenis. Peas vasardas lootus, et ehk Estonia keerab põhja ülespoole ja siis saab sinna peale jääda. Ta nägi kuidas ahtri pool inimesed hüppasid juba reelingust üle, kuid ei arvestanud, et nad hüppavad vastu laevakeret.  Seal reelingust kinni hoides ja oodates Ülo isegi rääkis mõne inimesega, sest aega oli.

„Eemal paistis kaugenev päästeparvede grupp, tuled katustel. Päästepaatide tekil polnud ühtki päästeparve. Ma ei julgenud sinnapoole ujuma hakata. Meri oli mäslev ja külm. Ma ju ei teadnud, mida see endaga kaasa toob, kui ma vette satun.”

Laeva küljel rippus Ülost allpool üks avanenud päästeparv, summ inimesi peal ja ümber. Ta otsustas, et kui ta sinna inimeste sekka läheb, siis heaga see ei lõpe. Jäi minemata. Aga laeva tagaosa aina vajus ja laev pöördus, meri tuli lähemale ja mingi valik tuli teha.

„Kui laev põhja üles keeras, ronisin võimalikult kõrgele põhja peale. Laevakere veealune osa oli libe, kuid mul olid jalas kummitallaga kingad.”

„Põhi hakkas ülespoole tulema ja ühel hetkel, kui laev oli külili, oli kõik nagu suur jalgpalliväljak. Mingi hetk kadusid tuled ära. Võib-olla mingid avariituled jäid põlema, aga ehk oli see ka kuu, mis vahelduvalt pilve tagant paistis. Midagi pidi valguseks olema, sest ma nägin laeva korstnaid vee alla vajumas. Ronisin kogu aeg ja hoidsin ennast kõige kõrgemas punktis. Kui laev põhja üles keeras, ronisin võimalikult kõrgele põhja peale. Laevakere veealune osa oli libe, kuid mul olid jalas kummitallaga kingad. Riided olid samasugused nagu praegugi – püksid ja triiksärk. Naljakas oli see, et keegi plõksutas välklampi. Mõtlesin veel, et huvitav kas ta tahab pilte müües rikkaks saada. Pärast selgus, et ta püüdis hoopis teistele laevadele märku anda.

 Laev vajus nii madalale, et ma sain juba lainega märjaks. Mõtlesin, et nüüd on parem ise minema hakata. Arvestasin, et nii saan ma veepiirile lähemale ja kontrollitumalt kukkudes on rohkem lootust ellu jääda. See loogika ületas hirmu ja ma hakkasingi ise ennast vee poole libistama. Aga sain vist meetri või paar minna, kui üks laine tuli veel ja panin sealt vabalangemiskiirusel alla. See oli kõrge lendamine, aga ma olin hoitud ja ei löönud ennast kusagile laevast välja ulatuvatesse osadesse ega kere õnarustesse ära. Ainult veepiiril oli mingi serv, kuhu ma kergelt sabakondiga pihta sain, aga lendasin tervena vette. See hirm oli küll, et kui laev vajub, tõmbab mind kaasa. Aga mis sa teed, sundvalikud ju.”

Vees, nelja- kuni kaheksameetriste lainete vahel oli tunne nagu pesumasinas. Teistpidi meenub talle nagu oleks olnud ämblikuvõrgus, sest vees oli igasugu nööre ja muud sodi, kuhu kinni jääda. Üsna varsti märkas Ülo ühte parve, millel põhi üleval. Kõrge serv, millest ennast üles vinnata oli 70 cm kõrge ja sellest ronimine käis talle esimesel katsel üle jõu. Ta meenutab, et ei osanud otsida, kas kuskilt saaks paremini parvele ronida või abi otsida. Teisel katsel suutis Ülo siiski parvele ronida. Seda, millal Estonia Läänemerre kadus, ta kõrgete lainete vahel tähele ei pannudki. Pimedas kostsid läbi lainemüha vaid inimeste hääled, kuid kedagi ta ei näinud.

Vees, nelja- kuni kaheksameetriste lainete vahel oli tunne nagu pesumasinas.

„Parvel oli üks peenike nöör, millest ma kramplikult kinni hoidsin. Olin kõhuli veelombis, jalad laiali, mitte ühtegi liigutust ei julgenud alguses teha. Ei osanud arvata, mis saab siis kui tuleb suur laine. Kas parv käib lainega kaasa, kas laine pühib mind minema või pöörab ennast teistpidi? Äkki on parve nöör kuskil uppuva laeva küljes kinni ja tõmbab parve vee alla? Ma olin seal vast veerand tundi, aeg on muidugi kõik segamini, kui sattus sinna üks õigetpidi parv. Parvel oli  Eesti noormees. Ta tõmbas mind sinna parvele. Jälle ei tea, kas oli kuuvalgus, aga me nägime seda teha. Tema nägu samas ma ei näinud. Parv võttis tuule alla ja lendas mõne minuti pärast tagurpidi. Mina ujusin kohe sealt välja ja sain esimesel katsel põhja peale tagasi. Teda ma rohkem ei kuulnud ega näinud. Päästjad hiljem ütlesid, et keegi oli jalgupidi parve triivankru nööri küljes olnud.

Ülol ei olnud enam teha muud, kui oodata. Mõne aja pärast sattus ta parve lähedale üks mees, keda ta hakkas üles vinnama. Mees oli korvpallurimõõtu Ülost suurem ja seljas oli tal raske vett täis nahktagi. Ülo meenutab, et ta lihtsalt ei jaksanud meest parvele tõmmata. Parve juurde jõudis aga vahepeal veel üks väikest kasvu mees, kelle Ülo sai lihtsalt parvele aidata. Pesu väel mees oli aga sellises šokis, et jäi parvele lihtsalt apaatselt lamama.  Seejärel jätkus tükk aega nahkjopega mehe parve servale tirimine, kuni lõpuks õnnestus. Talle meenub, et võrdles elu suurimat pingutust miskipärast sünnitamisega. Varsti kuulis Ülo aga parve alt hääli. Sinna oli kuidagi sattunud üks rootslane, kes siis tagurpidi parve alla tekkinud õhukambris püüdis vastu pidada, ise katuse õhutorul istudes.

„Kõik tarkused, mis elushoidmiseks olid, läksid mängu.”

„Karjusin talle rootsi keeles, et me peame energiat kokku hoidma ja me ei jäta teda sinna. Seda ei olnud šokis inimesele kerge selgeks teha, et tuleb rahulik olla. Kõik tarkused, mis elushoidmiseks olid, läksid mängu. Meest, kes üldse ennast ei liigutanud, hoidsin kaenlas, olin pooleldi tema peal ja püüdsin kehasoojust jagada.”

Jõudu ja lootust andis see, et ümberringi moodustus kauge ring tuledes laevadest.. Tähendas, et otsingud käivad ja lootus pääsemisele püsib. Öösel lendas üle ka üks helikopter. Parvel olnud püüdsid päästevestide helkureid Ülo sõnul üles poole näidata, et ehk kopterilt nähakse. Ei nähtud. 

„Ma kasutasin tõesti kõike. Esimest korda elus palvetasin teiste ees parvel valjusti Meie Isa palvet. Häbenesin küll, aga lugesin.”

Kell oli 28. septembri hommikul Rootsi aja järgi kuus läbi mõni minut. Eestis oli kell tund hilisem. Rootsi päästekopter leidis parve ja mehed võeti pardale. See oli selle kopterimeeskonna jaoks üks kahest parvest, kus õnnestus päästa veel elusaid inimesi.

„Me olime jõuetud ja külmunud. Kopteriga viidi Utö saarele. Helikopterist laaditi traktori kärusse, ise me ei jaksanud. Siis juba jaksasin, kui kärust maha tulin ja majja läksin.. Seal anti mustikasuppi, kisuti märjad riided seljast ja kaeti tekiga. Ja ma värisesin nii, nagu ma pole kunagi värisenud.”

Piirivalvekordoni telefoni taga oli pikk järjekord. Ülo helistas Rootsi tuttavatele ja vanematele. Ütles lühidalt, et ta on elus ja temaga on hästi.

Merd Ülo ei karda. Ta on korduvalt hiljem suure laevaga sõitnud ning mootorpaat oli tal endalgi. Pigem tunneb ta nüüd hoopis rohkem merega lähedust. Ülo naerab, et kui peale õnnetust koju sõitis, siis praamiga Heltermaale jõudes tekkis tunne, et tahaks üle reelingu kai peale hüpata. Peas tekkisid omasoodu kummalised seosed.

See oli selle kopterimeeskonna jaoks üks kahest parvest, kus õnnestus päästa veel elusaid inimesi.

Kõik neli parvel olnud meest jäid ellu ja said hiljem veel kokku. Kohtutud on ka neid päästnud kopterimeeskonnaga. Mälestus tormisest ööst on Ülole see, et ta käed ei kannata väga külma. Selle põhjuseks on arvatavasti parvel kramplikult kinni hoidmine ja alajahtumine.

Tänaseni kestvate vaidluste kohta, mis tegelikult juhtus, arvab Ülo, et päris õige see asi pole. Vähemalt ei paista hea välja. Tõde on tema sõnul tõenäoliselt kusagil vahepeal, kuid kindlasti tuleks see selgeks saada. Eelkõige nende rahu jaoks, kes õnnetuses kaotasid oma lähedased.

„Jumal on armuline,” ütleb Ülo, kes vaatamata parvel loetud palvele ja pääsemisele sellest kohe enda jaoks elumuutvaid järeldusi ei teinud. Elas oma elu ikka omatahtsi edasi. Selle järel tulid elu olukorrad, mille kaudu Jumal juhatas.

Aastaid hiljem, sai aru, mis rada ta peab elus käima ja astus ikkagi baptistikogudusse.

Usk ja lootus ongi Ülo sõnul see, mis teda elus edasi viinud. Ta arvab, et just Jumala abi isegi lootusetusena näivas olukorras hoidis teda elus ka tol tormisel ööl.

28. septembrit peab Ülo oma teiseks sünnipäevaks. Nüüdseks on ta elanud juba kauem pärast õnnetust, kui enne. Eelkõige on see tänupäev selle eest, et talle anti võimalus. Tol päeval ta kindlasti mõtleb juhtunule ja palvetab nende eest, kes kaotasid õnnetuses oma lähedasi

„Ühte asja ma siiski mäletan veel. Kui ma vette kukkusin, siis ma mõtlesin kahetsusega, et mul ei ole lapsi. Minust ei jääks kedagi maha.”

Täna on Ülol kolm last.