Tapio Vares Iseasi, kui palju kunningaamiaid on entusiastide aedades üldse hinge jäänud. See läikivate laiade okastega mammutipuude sugulane näeb lausa võimatult eripärane välja. Nagu troopiline okaspuu Bidwilli araukaaria Austraaliast. Ka meenutab ta üsnagi tšiili araukaariat, kuid pole nii lopsakalt jäik ja turris. Siiski ei kuulu kunningaamia araukaarialiste, vaid sooküpressiliste sugukonda.
Kui ma 2010. aastal Nurga puukoolist kunningaamia ostsin, siis polnud mul temasse õieti üldse usku. Ta nägi lihtsalt liiga eksootiline, liiga lõunamaine välja. Müüja soovitas kah pigem põõsjat isendit, et kui külm ladva ära võtab, siis ajab vähemalt alt kiiresti asendusvõrseid. Samas olla lätlased neilt tublisti kunningaamiaid kaasa ostnud, kuna vähemalt lume all talvituvat normaalselt.
Kunningaamia looduslik levila hõlmab Lõuna-Hiinat, Taiwani saart ja suisa Põhja-Vietnami. Perekonna teine liik kasvab vaid Taiwanil. Hiinas on ta üks tähtsamatest tarbepuudest ja seda kasutatakse palju kirstude tegemiseks, kuna usutakse, et lõhnav puit aitab surnukehal paremini säilida. Inglise keeles nimetatakse kunningaamiat ka kirstumänniks – coffin pine. Ei kõla just teab mis rõõmsameelselt…
Euroopa haljastuses on see väga kaunis liik jäänud peamiselt vaid erialastesse kollektsioonidesse. Kui kultuuris kasvab ta pigem tosinkonna meetri kõrguse, sageli mitmeharulise puuna, siis kodumaal kuni 45 m kõrgeks sirgetüveliseks puuks.
Brittide endmeil on tegemist üpris külmaõrna liigiga, kes taluvat vaid kuni 15 miinuskraadi. Kirjanduses mainitud –25 kraadi peetakse trükiveaks. Tegelikult pole see miski trükiviga. Nii umbes tõepoolest ongi. Kuna looduses levib ta kuni 2800 m kõrgusel mägedes, siis küllap sellest tulenebki liigi üllatav külmataluvus.
Parimaks tõestuseks on Kesk-Poolas Rogowi arboreetumis kasvavad kunningaamiad. Rogowi jaanuari keskmine temperatuur on –3,2 kraadi ehk seega umbes sama, mis näiteks Kesk-Hiiumaal. Mullu sügisel trehvasin Rogowis kahte kunningaamiat. Nad mõjusid isegi seal eriliste puuliikide ülekülluses lausa kohatult. No ikka väga eksootilised nägid nad välja! Üks mitmetüveline oli 8 m kõrge, teine isend vägeva tulbipuu varjus suisa vähemalt 10 m kõrge. Hirmus kahju, et seal veidras pilvealuses õhtuvalguses fotod välja ei tulnud, parimal juhul vaid ebamäärane tume udukogu. Nii pean jutule lisama väheütlevama joonistuse kunningaamia okstest.
Rogowis nähtud puud tekitasid ka mu enda koduaia kunningaamia suhtes taas uusi lootusi. See et ta mul seni kidus, oli jälle mu enda puudulike teadmiste süü. No ei ole mõtet ponnistada kasvatada õrnu okaspuid paigas, mis on ajuti vettivniiske ja kuhu talvised Siberi tuuled vabalt lõõtsutama pääsevad! Pealegi oli kasvukoht lubjarikas. Kunningaamia eelistab aga sootuks lubjavaba mulda. Kodumaal moodustab ta sageli väikeseid puhtpuistuid punase liivakivi hapudel muldadel.
Mullune suvi oli mu kunningaamiale esimene happelise liivmullaga metsaaias. Koht on kaitstud talviste idatuulte eest. Ja lõpuks ometi hakkas ta kasvama sama jõudsalt kui mu tuttaval Raplas. Selle vahega, et Raplas kipuvad varased öökülmad sügisel võrseotsi ära võtma, mida mul õnneks pole seni juhtunud. Nagu mitmed teised lõunamaseid okaspuud (nt krüptomeeria), kipub kunningaamia kasvamise alguse ja lõpetamisega hilja peale jääma. Õnneks on sügised saartel mandrist pikemad ja soojemad. Ja õnneks on viimane talv seni õige leebe olnud. Nõnda näeb nooruke kunningaamiapõõsas õhukese lumekihi taustal jätkuvalt roheline ja lõunamaiselt lopsakas välja. Väga huvitav on jälgida, mis temast nüüdses soodsamas kasvukohas edaspidi saama hakkab. Ainsaks miinuseks võivad olla külmad päikselised märtsid – kahjuks pole päiksekaares ees piisavalt varju pakkuvaid suuri puid.
Ahjaa, kunningaamiate jäänuseid on leitud ka Euroopa tertsiaari ladestusest. Järjekordse näitena kuivõrd liigivaeseks, eeskätt põnevate okaspuude osas, on järgnenud jääaeg laastanud meie koduse maailmajao.
