Talv… Kisub küll nagu kevade poole, ent siiski on see kaugel. Kõik need õied ja puha. Seniks on aga paslik meenutada toredaid kilde mullusest suvest.
Nii jäi mulle ette päevikukatke 28. juuni õhtust. Sõitsime läbi Kesk-Hiiumaa kodu poole. Kui siis äkki sundis peatuma teeääre uhke käppadekogum. Just Kapasto karjäärialalt Nõmba poole, kolmanda kilomeetriposti juures. Einoh, käppi jagus õitsvate koldrohtude sekka mitut masti. Siin keset hapuliivast maad suudavad nad kasvada tänu lubjasele teetammile. Oli suurt käopõlle ja tumepunast neiuvaipa, tee lõunajalamil, enne porsapõõsastega männimetsa aga hulk sõrmkäppi. Väiksemad ja täpilehtedeta küllap kahkjaspunased sõrmkäpad. Aga nood tähniliste lehtedega ja lausa poolde reide kõrguvad, kas vööthuul-sõrmkäpad?
Oeh, see sõrmkäppade maailm on nii keeruline, nad paganamad ju ristuvad omavahel mis kole ja varieeruvad välimuselt igatepidi.
Õnneks leidub Eestimaal minust palju targemaid ja terasemaid orhideetundjaid. Ja nii pandi Facebooki käpalistegrupis postitatud piltide järgi paika: balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica). Vahi, kus!
Mõnekümne aasta eest peeti balti sõrmkäppa Hiiumaal väga haruldaseks, oli teada vaid kaks leidu. Hiljem selgus, et neid vohab ikka päris paljudes kohtades. Ju varem peeti neid, nagu minagi seal Kapastos, vööthuul-sõrmkäppadeks. Balti sõrmkäpp levib Hiiumaal peamiselt rannalähedastel aladel. Ses mõttes on Kapasto leiukoht seal keset saart erandlik.
Muideks, ka Nõmbal, mu kodutiigi kaldal, paljuneb jõudsalt sõrmkäppade seltskond, väljanägemiselt õige kirju. Neist mõni arvatakse olevat vööthuule ja balti hübriidid. Nii et segadust kui palju.
Aga nii täpselt juuksekarva lõhki ajama hakata polegi mu meelest ülioluline. Peaasi, et nad üldse olemas on ja end hästi tunnevad. Ja inimese meelt rõõmustavad, need ilusad lilled.
