Pimedal sügisõhtul Heiste küla talude tuled suurele teele ei paista. Ühe teeäärse maja aknad on siiski valged ja avatud uksel seisab mees. Isa.
Akendest-ustest on näha, et vana majaga kokku ehitatud uus maja on seest veel üsna tühi. Keset tühja tuba köeb lumivalge klaasuksega ahi. Vana maja köögilaua kõrval annab sooja teine samasugune, ainult et kreemikat värvi.
Tooma talus elabki Maanus Valk (42) koos Mareki (15), Kätlini (14) ja Neleliisiga (9).
Mõnusalt karm
Alles hiljuti teatasid naiskodukaitsjad, et kümme aastat valitud aasta isade nimekiri sel aastal täiendust ei saa. Kandidaate oleks keeruline leida. Ometi oleks Maanus Valk just selleks sobilik.
Maanus on aasta isa valimisest küll kuulnud, aga teemasse väga süvenenud ei ole.
„Ma ei ole väga selline, kes läheks kuskile kandideerima, aga eks ta tore asi on ikka,“ kostab ta.
„Tore isa on,“ lisab Neleliis. „Ütleb, et näe, lammas lendab, mina keeran pead ja siis ütleb, et see oli nali.“
Kui küsida Maanuse lastelt, kas nende isa võiks esitada aasta isa aunimetusele, arvab Marek esiotsa, et see oleks naljakas, aga kõik kolm on ikkagi nõus, et nende isa vääriks küll Hiiumaa aasta isa tiitlit.
„Sihuke karm, aga samas ka mitte karm,“ ütleb Kätlin isa iseloomustamiseks ja kogu pere naerab. Mittekarmilt karm isa Maanus ka.
„Kui tööd teed, siis isa tahab, et kõik oleks korralikult tehtud ja puhtalt,“ räägib Marek ja nõustub Kätliniga.
„Tore isa on,“ lisab Neleliis. „Ütleb, et näe, lammas lendab, mina keeran pead ja siis ütleb, et see oli nali.“
Küsimusele, kas karm isa on vahel ikka sõbralik ka, tuleb kolmehäälne vastus kiiresti: „Muidugi on.“
Koostegemise rõõm
Valkude pere armastab koos aega veeta reisides. Sõidetud on mööda Eesti huvitavaid kohti, aga käidud ka Rootsis, Soomes ja Lätis. Laste meelest on isa hea reisikaaslane.
Maanus ütleb, et muidu laseb lastel ikka vabalt olla, aga rahvarohkemates kohtades, näiteks kaupluses, keelab ka. Muigab, et peab ikka silma peal pidama, muidu lähevad lapsed liiga ülemeelikuks.
Vahel käivad lapsed koos isaga laupäeviti metsas, jahil ajajaks.
Suuremate laste motokrossihobile on isa suurim fänn ja toetaja. Marek ja Kätlin kuuluvad mõlemad Hiiumaa Motohariduse klubisse, kus käivad trennis.
Vahepeal läks Kätlinil krossisõidu isu üle, aga nüüd sõidab jälle. „Mul on läinud paremini, sest ma olen ju Hiiumaal ainus tüdruk, kes krossi sõidab ja mul on kogu aeg karikad,“ ütleb Kätlin võistlemise kohta ja kogu pere naerab rõõmsalt. Marekil nii lihtne pole, sest poisse käib Hiiumaal krossitrennis rohkem.
Neleliis teatab, et tema käib kergejõustikus ja mängib saalihokit.
„Sa ju ei mängi saalihokit!“ imestab Marek.
„Aga ma hakkan mängima,“ teatab Neleliis, ja lisab, et korvpalli mängib ta ka.
Trennis käib Neleliis Viskoosa Tervisemaja palliringis. Marek lisab, et Laukale pandi nüüd ka uued korvid üles ja mängida saab ka seal. Kätlin käib korvpallitrennis Kärdlas, spordikeskuses.
Lapsepõlvekoju elama
Eelmisel aastal kolis pere Maanuse lapsepõlvekoju, mille tema vanemad omal ajal üles ehitasid. Maanus oli viieaastane, kui ema Liilja ja isa Kalle 1988. aastal Laukalt kortermajast Heistesse tulid. Peres sirgus neli poissi, Maanus on neist vanuselt kolmas.
Meremehest vend, kes kodumaja kõrvale uut maja ehitama hakkas, sättis nüüd oma elu mandrile ja ema Liilja kutsuski Maanuse koju tagasi. Vahetasid siis emaga elamise ära, ema kolis korterisse ja Maanus lastega naudib taluelu. Venna käest ostis majakarbi ära ja ehitab seda ise edasi.
Lastele uues kodus meeldib. Kätlin täpsustab, et talle meeldib mõlemas kohas, Laukal on ka tore. Kooli on Heistest küll kuus kilomeetrit, aga see pole laste jaoks probleem. Suuremad lapsed sõidavad kooli ja tagasi kas jalgrattal või mopeediga ja koolibuss käib ka.
Neleliis õpib kolmandas klassis, Kätlin kaheksandas ja Marek üheksandas. Ajaratast tagasi keerates meenutab Maanus, kuidas ajal, mil tema Lauka koolis käis, oli nende klassis alguses lausa kaks paralleeli. Kui osa klassivendi kuuendas-seitsmendas klassis istuma jäid, siis tehti üks 28 õpilasega klass.
Maanus teenib igapäevast leiba ettevõtjana. OÜ Metsamehe talu tegeleb metsa- ja põllumajandusega. Kui vaja, teeb ka ehitustöid või veab metsa välja. Maanuse ema ja isa pidasid kunagi küll lüpsikarja ja siis maheveiseid. Praegugi sööb talu karjamaadel paarkümmend aberdiin-anguse ja šarolee tõugu lihaveist.
Aastaid tagasi töötas Maanus piirivalvurina Sõru kordonis. Kui piirivalvet ja politseid hakati ühendama ja piirivalvureid politseipatrulli saatma, siis see talle hästi ei sobinud ja ta pani lahkumisavalduse lauale.
Isa oli alati olemas
Oma isast jäi Maanus ilma liiga vara, Kalle suri kümme aastat tagasi. Nii on Marek ja Kätlin näinud vanaisa päriselt, Neleliis aga ainult piltidel.
Sarnaselt tema enda lastele kasutab ka Maanus oma isa iseloomustamiseks sõna „karm“. Karmi pinna all peitus Mareki sõnul aga hea isa.
„Kui oli vaja olla karm, siis oli karm, aga kui oli vaja midagi rääkida või arutada, siis ta oli ikkagi olemas,“ meenutab Marek.
Rõõmu teeb, et ema Liilja, kes abikaasa kaotust raskelt üle elas, on nüüd leidnud sõbrannasid ja tegevust Kõrgessaare päevakeskuses.
„Peale isa surma sai ikka aetud, et ta sõbrannadega kaasa läheks ja ta nagu ei tahtnud, aga siis lõpuks sai vist hamba verele ja hakkas teistega koos käima,“ räägib Maanus.
Kõrgessaare Päevakeskust juhib laste teine vanaema Katrin Kivivuori. Mõlemad vanaemad, nii Liilja kui Katrin, on alati lapselaste jaoks olemas, koos peetakse sünnipäevi, lustitakse Lauka jaanitulel ja käiakse reisimas.
TEISED TEMAST
Marekil, Kätlinil ja Neleliisil on väga hea isa
Maanust laste isana iseloomustava sõnana tuleb esimesena meelde hoolivus ja seda nii mitmeski mõttes. Kõigepealt hoolimine, et lastel oleks kõik eluks esmavajalik olemas – see tundub küll tavaline ja iseenesestmõistetav, aga siiski. On ju ka peresid, kus midagi jääb vajaka, olgu põhjus ükskõik missugune.
Isana hoolitseb ta, et lapsed saaks suhelda ja mõnusalt aega veeta oma sõpradega. Kõik laste sõbrad on Maanuse ja tema laste kodus südamest oodatud. Mulle tundub, et talle isegi meeldib, kui ümberringi on mõnusalt palju siginat-saginat.
Maanus hoolitseb, et lapsed saaksid tegeleda oma hobidega ning läbi selle areneda. Ta on isa, kes toob ja viib ning korraldab kõik endast oleneva, et lastel oleks hobideks võimalused ja vahendid. Isana ta mõistab, et tulevikus teevad lapsed oma valikud ise, aga ta soosib ja julgustab neid nii palju kui võimalik. Näiteks jagades lastelegi oma tehnikateadmisi.
Maanus väärtustab lastega koos veedetud aega ja kuigi eraettevõtjana on tal töid ja tegemisi palju, siis ikka leiab ta aja, et laste tegemistele kaasa elada või nendega koos midagi teha. Olgu see siis perereis, ühised ürituste külastamised või koos lustimised. Näiteks on lisandunud viimasel ajal suuremate lastega jahil ajajaks käimine.
Mulle tundub, et Maanus jagab oma lastega enda eluväärtusi ja annab seeläbi oma lastele eluks tugeva alustala. Üks neist on tööeetika – olles nõudlik iseenda vastu, suunab ta ka lapsi tegema neile jõukohaseid asju korralikult.
Kindlasti on Maanus inimene, kelle jaoks on tähtis perekond laiemas mõttes – tema ema ja vennad on talle väga olulised ja lähedased. Ka see on üks osa hoolivusest ning ellusuhtumisest, millest tema lapsed osa saavad.
Kõike seda ühendab Maanuse heatahtlik loomus ja muhe sõbralikkus. Tüüpilise eesti mehena ta ei kipu kurtma, kui kõik ei suju nii nagu soovitud. Aga õnneks päris kõike ta ka enda sisse ei jäta ning tema jaoks usaldusväärse inimesega saab temagi vajadusel rääkida.
Olles ise Maanuse lastele vanaema, on minu süda rahul ja rahulik – Marekil, Kätlinil ja Neleliisil on väga hea isa.
Vanaema Katrin