Kopenhaageni botaanikaaed on maiuspala taimehuvilisele – kes kõik siin kasvada vohavad! Ka kujunduslikult on ala mitmekesine, alates puudevahelistest väludest, künkanõlva, alpiaia kivimägede ja avara tiigini välja.
Lausa lõputult võib end unustada alpiaia kivinõlvadele kõndima. Teerajad keerutavad üles ja alla, ümber kõikvõimalikke puid-põõsaid, puhmaid, taimevaipu. Oktoobrikuu oli rüütanud paljud neist kirevatesse värvidesse. Muuseas kuldkollendas seal asimiina – troopiliste annoonade heitlehine söödavate viljadega sugulane, kelle levila ulatub põhjas Niagara joa kanti välja.
Roosapunased suured “käbid” ehtisid kuriili magnooliat. Seda kaunist laialehist magnooliat võib täitsa Eestiski kasvatada, küll aga mitte Kaspia äärest pärit siidakaatsiat ega igasugu Lõuna-Ameerika või Uus-Meremaa tegelasi. Eriti seninägematud ja tundmatud on Eestist tulnu jaoks just Uus-Meremaa taimed. Lõunaameeriklased on tuttavamad – võtta või parajasti õilmitsenud patagoonia fuksia või vaibana maas voogav asorell. Viimane on Eesti kiviktaimlates üsnagi levinud.
Päris tundmatud pole meil ka kivijugapuud (Podocarpus). Lumealusena jäävad Eestis ellu näiteks alpi ja lumi-kivijugapuu, esimene pärit Tasmaaniast, teine Uus-Meremaalt. Lumi-kivijugapuul leidub looduslikuna ka püstisem vorm (Podocarpus nivalis var erectus). Siin küündis ta nabani, okastikus punamas vilju, mis nagu meie jugapuu moodigi, ent kivijugapuul ulatuvad seemned arillist ehk seemnerüüst kaugele välja.
Lõuna-Ameerika talihali (Pernettya mucronata) ulatus siin puusani, Atlandi äärest pärit kanarbikuline Erica lusitanica suisa üle pea.
Veel kollendas siin hõlmikpuid, tiigikaldal kerkisid kalifornia lõhnaseedrid ja uduvõrseline soosekvoia. Nõlval sinasid sügisesed krookused, päris veider oli näha kimbukest lumikellukesi õitsemas. Täiesti tavalised lumikellukesed, aga oktoobris! Arvatavasti on siiski tegu sügisel õitsva liigiga Galanthus reginae-olgae, kes pärineb Balkani poolsaarelt.
Samas alpiaia nõlval kõrgus kolmeharuline ranniksekvoia. See ilus maailma kõige kõrgemaks sirguv puuliik on väga külmahell. Inglismaal kasvab veel hästi, kuid Taanimaa kliima on tema jaoks juba n-ö piiripealne. Kopenhaageni botaia puu on ainus ranniksekvoia, kes Taanis 1940ndate karmidel talvedel ellu jäi. Seega siis küllap Taani kõige suurem ranniksekvoia.
Eemal paistis üks sõrmhõlmiste lehtedega puu. Nii 8 meetrit kõrge tumerõmelise korbaga, võras ogalisi viljapalle. Tema on ida-ambrapuu (Liquidambar orientalis). Kui ambrapuud surid Mandri-Euroopas välja juba väga ammu, siis mingi ime läbi suutis see liik Edela-Türgis ja Rhodose saarel ellu jääda. Viie aasta eest sai käidud ambrapuude kodumaal Rhodosel. Nüüd siin selle puu all tuli järsku nii Rhodose tunne ja igatsus kallale.
Kasvuhoone müüride ääres orvas laiutas lopsakaid banaanilehti Musa basjoo. Too on pärit Jaapanist ja on kõige külmakindlam banaaniliik maailmas. Korraliku katmisega võiks teda ehk isegi Eestis katsetada. Banaan on rohttaim ja võib iga talve järel maast uuesti võsuda.
Teine lugu on palmidega, kelle kasvusüdamiku vigasaamisel hukkub kogu taim. Kopenhaagen on karuspalmide linn, kui nii võib öelda. Tivolis külvavat karuspalmid (Trachycarpus fortunei) suisa järglasi. Hästi kasvavad nad ka botaanikaaias, on mitmeid meetreid kõrged. Puhkus palmide all Taanis… Tegelikult ei saanud sellest asja. Mis oli eriti suur pettumus palmifännist reisikaaslasele Erkole. Nimelt käivad seal botaias mingid rekonstrueerimistööd ja kõik ilusad elujõulised karuspalmid on ligipääsmatult kõrgete tarade taha suletud. Võisime vaid eemalt latvu silmitseda. Ainult üks karuspalm oli taradest välja jäänud: Trachycarpus takil. Paraku sel aga lehed suuresti pruunid ja puuke hinge vaakuva moega. Näib, et see palmiliik on Taani jaoks liiga õrnuke.
