Välja, bussi peale minnes viskasin soni pähe. Näpud riivasid viltust lainetavat mütsinokka. Jaa, seesama soni oli mul peas kuusteist aastat tagasi – meenus ühtäkki.
Oli mai 1996 ja tegime koolikaaslase Erkoga väljasõidu Paldiskisse. Olin toona veidi varem telekast näinud Osooni, kus kaadrites vaheldusid vapustavad kaljumaastikud Pakri neemel. Imestasin üliväga, et kas EESTIS on tõesti SELLISEID rannakaljusid!? Pakri neem oli eestlastele avatud kõigest vist paari-mõne aasta eest.
Jah, neem oli vägev – nentisime kohale jõudnult. Algul sakilised paekiviseinad, millelt purskusid alla vetejoad. Seejärel kiltkiviplaadid ja sinakad savikad kaljud, edasi üha mustjad ja kollakad liivakaljud.
Viimaks jõudsime kohta, kus kiviseinad langesid otse vette. Just seal, ümber nuka solberdades, leidsime eest avara koopa. Tollesse jäime ööbima. Tarisime sinna tublisti ajupuitu ja kaljuvõseriku põõsaste kuiva risu lõkke jaoks. Mu sünnipäevamenüü oli õige kasin: tegime keedukartulist-suitsukalast-sibulast-õlist salatit ning küpsetasime tulel leiba.
Kiltkivid lõkke all praksusid ja paukusid ning pildusid tükke laiali. Tollal ei teadnud me nende väidetavast radioaktiivsusest midagi… Konutasime karskena terve öö tule ääres. Eespool kõrbes ja kärssas, tagupool külmetas. Lained aina paiskusid koopasuhu, me lõkke lähedale. Ülalt kaljuräästalt pladises merre joanirekesi.
Ühel hetkel jäin tukkuma ning mu velvetsoni kukkus lõkke serva. Erko jõudis selle ära päästa. Sestpeale jäi laineliseks sulanud mütsinokk meenutama toda külma maiööd Pakri neeme Krüüslikoopas.
Tjah, Tätte laulis, et vana kuub, veel, sõber, vastu pea. Miks ma ei võiks siis oma vanast velvetsonist kirjutada, eks ole? Kui vana ta on, ei teagi. Ehk suisa 70ndatest? Hakkasin seda n-ö päranduseset kandma millalgi 1994. aastast, nagu tõendavad fotosüüdistused.
Võibolla nii kümmekond aastat tagasi nõelusin narmendava noka ära ja panin soni kappi vanaduspuhkusele. Kuid millalgi sigines ta mulle jälle pähe. On teine kohe säärane ülipraktiline. Taolist soni pole ma müügil trehvanud, ehk kusagilt pealinnast leiaks. Ja nii ma teda kannan. Ka praegu, 2012. aasta kevadel. Oma vana pleekinud nõelutud velvetsoni.
Vanad “noorusaegsed” kodinad ja kapukad on kõik ammuilma kaduvikku pudenenud ja ära visatud, vaid see soni on endiselt rivis.
Iseenesest peaks inimene teatud eas ehk pisut soliidsemaks hakkama, kaua sa ikka räbal grunge oled. Teisalt: narri meest, aga mitte mehe mütsi! Mis tore vana ütlemine. Eriti kui seda võib kasutada taolise toreda vana mälestuseseme kohta. Peakatte, mis toob peale Pakri neeme öö meelde kamaluga muidki ammuseid mälestusi. Kasvõi sealt või toonasest või sellest korrast… Kuid olgu, mis ma teid ikka oma mütsilodu juraga tüütan.
