Tehakse, sest nii on kombeks. Võib-olla selleks, et meile meelde tuletada: nüüd on ta tõesti käes. Sügis. Hämar aeg. Udud ja vaikus. Langenud lehtede vürtsikas lõhn ja see madal kollane päikesekiir, mis korraga pilvede vahelt välja torkab, meid imestama pannes, et valgus ikka veel maailmas alles on. Aga siis poeb ta kohe jälle peitu. Ei, milleks seda vaikset meeleolu segada? Päev saab kohe läbi, jälle läheb pimedaks. Ikka häbemata vara! Me pole sellega veel harjunud. Aga harjume. Tegelikult: oktoobri lõpp, novembri algus polegi veel nii pime aeg midagi. Ainult tunduvad, suve suurelt peolt tulles. Päike käib novembri alguses tegelikult just niisama kõrgelt kui ta jälle käib poolteist kuud peale pööripäeva, veebruaris. Ja siis on ju teinekord – oi kui valge!
ja