Endisesse Ida-Saksa tööstuslinna asusin teele madalate ootustega, kuid reede hilisõhtul rongilt maha astudes sattusin otse kultuurimelu sisse. Mõnisada meetrit raudteejaamast eemal kostus Scorpionsi “Winds of change” ja tumedas taevas keerles droonishow. Teatri väljakul käis hoogne Euroopa-pidu – muusika, droonimustrid joonistasid taevasse Euroopa riikide lippe ja tervitusi erinevates keeltes, rõõmus rahvahulk oli elevuses. Edasi kesklinna poole liikudes hakkas kostma järgmine pidu. Linnahalli ja Karl Marxi pea vahelises pargis kõlasid Lähis-Ida hõngulised folk-popi rütmid – umbes nagu Zetod või TradAttack! Lähis-Ida võtmes. Rahvas nautis tantsumelu. Võib-olla oli see juhus, aga ei Tallinna ega Tartu kultuuripealinna aastatest sellist kohest ja kõikehõlmavat sukeldumist kohalikku kultuuriellu ei meenu. Ka järgnev päev kinnitas mitmel viisil, et tiitliaastaga kaasnev tähelepanu on linna elanikele oluline.
