Eesti haridussüsteemi süüdistatakse tihti selles, et meil nõutakse liiga palju tuupimist. Riigikogu juures tegutsev Arenguseire keskus on välja toonud, et Eestis on üldharidusõpe keskendunud eeskätt faktipõhisele õppele, milles ollakse väga hea. Seda näitavad ka PISA testid. Vähem pööratakse aga tähelepanu sotsiaalsetele ja emotsionaalsetele oskustele, kriitilisele mõtlemisele.
Eks seda võib muidugi ajada meie enam kui 50 aastat kestnud ajaloolise kurbmängu kaela, kus õpetamisele lähenemine ei järginud mitte nii väga läänelikke väärtusi ja vaba mõtlemist. Ajapikku saame me kogu aeg paremaks, kuid nüüd tulevad vastu juba teised mured, mis loovat mõtlemist takistama hakkavad.
Muidugi ei ole faktide teadmine miskitpidi halb, kuid neid peab oskama ka kasutada. Pole kasu ühe või teise asja teadmisest, kui ei oska seda panna konteksti ja selle põhjal teha järeldusi.
Ühelt poolt võib ju suurt pilti näha, aga ilma alusteadmisi omamata võibki seda mõistmatult vahtima jääda. Vaatad, aga aru ei saa. Pilt on, aga häält mitte.
Palade kool näitas eelmises PISA testis häid tulemusi loodushariduses. Selge on see, et sellised tulemused ei tule vaid raamatutarkuse päheajamises, vaid just selle mõtestamises. Sealtläbi ka õpilasuurimuste hindamises.
Loodushariduskeskuses korraldataval õpilaskonverentsil tutvustatavad tööd on hea näide sellest, kui õpilased vaatavad koolitunnist natuke kaugemale ja soovivad oma silmaringi avardada.