Palade kooli muusikaõpetaja Thilo Fürstenbergi sõnul võivad hiidlased tunduda alguses veidi kummalised, kuid neid lähemalt tundma õppides on nad väga armsad.
Kui Thilo oma Hiiumaa algusaastatel lapsega poebussi peatusesse jõudis, vaatasid kõik teda veidi võõristava, aga ka uudishimuliku pilguga. “Alguses oled ikka täielik tulnukas,” muigab ta, et kohanemine oli päris huvitav ja võttis omajagu aega.
Aga kui peale mõnda aega saarel elamist hakkad vaikselt aru saama, kust midagi saab või kes on kes, on elu Hiiumaal Thilo sõnul peaaegu lill. Muide, Thilo ütleb, et 20 aastat hiljem on ta nüüd ise samasugune: ” Näen metsas autot, siis vaatan ikka, et kes see on.” Nii luuakse tema sõnul kohalikku turvatunnet.
Thilo jõudis Hiiumaale Berliini lähedalt Rathenow linnast, mida ta nimetab Saksamaa mõistes väikeseks. Suurust umbes kümne Kärdla jagu. Suurustega on üldse Eestis ja Saksamaal erinevad lood. Kui eestlase mõistes on küla Thilo sõnul neli maja, siis Saksamaal 500 inimest ja külas pakutakse kõikvõimalikke teenuseid.
Rathenows on Thilo koolis käinud ja õppis ka muusikakoolis siis, kui Tallinna Nõmme muusikakooliga koostööd tehti. Seal õppis tema tulevane abikaasa Viiu-Marie. Igal aastal käidi üksteisel koolidega külas ning tehti koos muusikat. 2004 tuli Thilo esimest korda Eestisse ja ükskord otsustas vaatama tulla, kuidas see naljaka kohanimega Hiiumaa välja paistab, kus ta naise vanematel on suvekodu. “Kukka küla kõlab ka saksa keeles väga naljakalt,” ütleb ta tänase koduküla kohta. Tookord mõistis ta kohe, et Hiiumaa oli tema jaoks väga teistmoodi ja kindlasti parem kui Tallinn.
Inimestele on Hiiumaal üldse omane mõtteviis, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
Alguses käidi saarel nädalavahetustel ja puhkuse ajal, kuid 2009 sündis perre esimene laps ning Thilo ämm nägi Hiiu Lehes töökuulutust, et Palade kooli otsitakse inglise keele õpetajat. See otsustas tuleviku.
Täna vabalt eesti keeles suhtlev Thilo tunnistab, et keeleoskus tuli raskelt. “Alguses oli päris keeruline, aga kui ükskord ette võtsin, hakkas vaikselt arenema,” meenutab ta, et kaasa aitasid saksa seriaalid telekas ja Smilersi kuulamine. Uusi sõnu õpib ta senini, nüüd juba enamasti õpilaste käest.
Hiiumaast rääkides ütleb Thilo, et alguses pani teda imestama see, kui pikk tundub tee ühest saare otsast teise, kuigi saar on väike. “Ja ka see, et minu jaoks tundmatuid oranzikaid seeni süüa saab. Ma olin kindel, et see jääb mu viimaseks söögiks,” naerab ta kuuseriisikate kohta, mida ta heal meelel nüüd sööb.
Saksa ja Eesti kultuur ja kombed on Thilo sõnul üsna sarnased ja see tegi kindlasti kohanemise lihtsamaks. “Täpsus, töökus, söögid, joogid,” loetleb ta ja lisab, et õlu on ka õnneks korralik. Eesti kasuks räägib tema sõnul see, et asjad liiguvad palju kiiremini kui Saksamaal.
“Kui vahel Saksamaale satun, siis hakkan ikka rääkima: “Teate kuidas meil Eestis asjad käivad!”,” naerab ta ja ütleb, et lennujaamas eesti keelt kuuldes mõtleb ta, et need inimesed lähevad ka koju. “Siis tead, et Eesti tegelikult pole enam sinu jaoks võõras riik.”
Kohalikega on ta harjunud ja loodetavasti ka vastupidi. Kuigi pere ja sõbrad Saksamaal on jäänud võib-olla kaugemaks, on ta Hiiumaalt leidnud mõnusa kamba, kellega saab Thilo sõnul iga ilmaga arvestada. Inimestel on tema sõnul Hiiumaal üldse omane mõtteviis, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.
“Ei kujuta praegu elu kuskil mujal ette. Pere, töö, muusika, loodus ja kõik selline vajalik vabadus on siin olemas,” ütleb ta ja räägib pikemalt, kuidas Hiiumaal on ruumi olla. “Mets, tühi rand ja lõpmatu meri.”
