Kohvikutepäeval olid Kärdla tänavad rahulikult sammuvate jalakäijatemasside päralt. Samas oli enamik külalisi kohale sõitnud raudruunadega ja neile tuli lasipuid ehk parklaid leida. Päeva sündmuste eel ja ajal oli Keskväljak loomulikult sõidukitele suletud, mis tähendas, et blokeeritud olid kõik väljakule suubuvad tänavad.
Mind ajendas kirjutama kentsakas situatsioon oma kodutänaval Sirelis Keskväljaku lähedal. Ringliikluselt keeras lakkamatu autodevool Rookopli tänavale Keskväljaku suunas. Sireli tänava sissesõidu kohal aga seisis Rookopli tänaval nn telliskivi. Ainuke võimalus oli saabuvatel külalistel keerata Sirelisse, mis aga teatavasti on ühe otsaga umbtänav. Seda tõdedes soovis nii mõnigi võõras kohe ümber keerata ja “kotist” välja pääseda. Aga hiidlase viisi üteldes – veta näpust! Korraga olli koti suu nenna umpseks läind, et änam äi peesend sisse äga välje.
Vähehaaval muutus olukord rahumeelselt lahedamaks. Püüdsin suhteliselt lühikesel tänavajupil autosid üles lugeda, aga mõnekümne pärast läks lugemine segi. Pärastpoole oli liikluse keelumärk viidud juba päris ringliikluse juurde.
Öelduga ma liikluse korraldajaile etteheiteid ei tee. Ehk oligi Sireli üks abiventiil, mis autodemassi kõige kriitilisemal ajal Keskväljakust eemale hoidis.
Võib-olla võinuks päeva jooksul liikluspiiranguid Keskväljaku ümbruses veidi leevendada, sest otse väljaku peal enam üritusi ei toimunud. Sõitsin minagi Kärdla sadamast koju marsruudil Sadama–Kalda–Vabaduse–Kõrgessaare mnt–Rookopli–Sireli. Aga tühja sellest! Küllap olid külalisedki olukorda mõistvad. Sest päev iseenesest oli ju ülitore!
