Koiva äärne Sikšni dolomiitpaljand jääbki mu jaoks mingiks müstiliseks kohaks. Juba 2006. aastal kõmpisin ma seda otsides Vidagasse välja. Küsisin toona kohalikelt täpsemat juhatust, ent nood väitsid, et veel 6 km peaks lõuna poole astuma. Siis ma sellest loobusin.
Nüüd Tirzina jõekese suudmes Koiva kaldal n-ö Läti RMK telgiplatsil küttis sealne stend jälle huvi üles. Et olla täitsa Vidaga küla külje all samune Sikšni paljand. Sai taas korra proovitud, ent ikka läks asi luhta. Mu reisikaaslane kõndis kohalikult aiamaal töötavalt naisterahvalt järgi uurima ning ikkagi seletati vastuseks kohast mitu versta ülesvoolu. Noh, jäägu ta siis pealegi, ju pole ette nähtud…
Muuseas küsis ta naiselt ka Vidaga vesiveski kohta, et kuis selle ajalugu ja üldse. Niipalju selgitati vaid, et see pole juba sada aastat töötanud.
Jah, see vesiveski on täielik arhitektuuripärl. Kuueteistkümne aasta eest ma oma jalgsirännakul selleni välja ei jõudnud. Kui oleks, siis mõistagi avastanuks ka allavoolu avaneva uhke oru.
Vidaga vesiveskist pole võimalik seda märkamata mööda saada. Ta kerkib otse paisu ületava maantekurvi kõrval. Ühel pool veskijärv, teisal alla pahisev paisuvesi.
Veskihoone on tohutu. Ühes tiivas laotud tellistest, jõepoolsel küljel kohalikust dolokivist, aknaraamid ja kõrge korsten taas tellistest. Kuid paraku on see hoonemürakas varemeis. Nelja korruse jagu müüri on veel püsti, tundub, et kunagi lisandus veel viieski korrus. Valdas sügav kahjutunne, et see ehitis on nõnda kaduvikku määratud. Selle põrmu vajumine tundub möödapääsmatu. Kes ehitaks säherduse vana vesiveski üles, mis otstarvet talle oleks võimalik leida? Miski hotell? Säherduses väikses külas, kahtlane…
Laskudes alla orgu, sai veskikolossi vägevus veelgi mõõdet juurde.
“Nagu välismaal!” hüüatasin.
“Me ju olemegi välismaal,” tuletas reisikaaslane meelde. Sedan’d küll, aga see tundus siin ikka veel “välismaam”. Võibolla nagu Ungari või…
Jõekese org ise oli peaaegu samaväärselt suursugune. Kärestikus sahisev vesi, kahel pool kõrgumas järsud veerud. Samas paljandus väike helendav tükiline dolomiitkalju, millest väljus torusse kängitsetud allikas. Vastasveerul jagus kaljupaljandit laiemalt, ülal kaldarandil mõni hoone, osad ehitatud sellestsamast devoni dolokivist.
Veerujalamil roosatasid lihavad käopäkad, sinasid meelespeaõied, üles kerkimas künnapuude tüved. Üle kõige taustaks see paekivise linnusena mõjuva veski siluett ning kärestikku varjutav paisu pahin.
Milline äge ootamatu üllatus see kõik siin! Mäherdune meeldiv org ja millised vaated. Ometi jäi närima kahjutunne. Selle Liivimaa küllap ühe erilisema vesiveski saatuse pärast.
