Harda Roosna Kui Hiiu Lehes märkisime ära kaks FIE Indrek Kutseri toodetud meesorti “Hiiumaa kreemjas mesi” ja “Hiiumaa kanarbikumesi”, siis märkimata jäi kolmas, “Hiiumaa mesi”, mis ühtlasi oli žürii lemmik.
Kutser rääkis, et viis oma meed Eesti põllumajandus-kaubanduskoja pääsukesemärgi žüriile hindamiseks esmakordselt. Tooteid hinnatakse viie näitaja alusel ning kõik kolm meesorti said kõrgeima koondhinde ehk “viie”. Žürii lemmikuks osutus “Hiiumaa mesi”, mis sai kõigis viies kategoorias maksimumpunktid ning mille kohta oli hindamislehele lisaks märgitud “suurepärane!”.
Pääsukesemärk on põllumajandus-kaubanduskoja märgis, mis lisaks toote kõrgele kvaliteedile näitab ka seda, et toidutoote valmistamisel kasutatud põhitooraine on kasvanud Eestis.
Nii ka mee puhul – Indrek Kutseri umbes sajas tarus elavad mesilinnud korjavad saaki Pühalepa maadel.
Kutser ütleb, et mullune meeaasta oli heitlik – suvi alla keskmise, kuna oli vihmane ja külm, aga sügis natuke parem – mesilased said mett korjata rikkalikult õitsenud kanarbikust.
“Minu mesilased korjavad mett loodustaimedelt, tehiskultuure, mis mett annavad, kasvatatakse Hiiumaal vähe,” selgitab Kutser. Rapsi on ta kasvamas näinud Hellamaal ja Tempa kandis, aga seal ta mürgitamist märganud pole. “Kui mürgitatakse, siis on põllud traktoritriibulised, aga neid ma ei näinud, ju siis mürki ei pandud,” oletab Kutser.
Seetõttu on ka suhted põllumeestega normaalsed ja mesi puhas. Korra küll läks siiski hirmuks, kui kevadel oli suur mürgitamisskandaal ja mandri mesinikel suur hulk mesilasi suri. “Siis tuli küll korraks hirm peale, et panevad rapsi maha ja äkki tõmbavad mürgiga ka üle…,” meenutab Kutser.
Suurde poodi ei jätku
Mett niipalju pole, et suurtele poekettidele jätkuks – kohalikud ja suvehiidlased ostavad kodust ära. Püsikliendid helistavad mandrilt, et kui tuled, siis too. Kutser kogub tellimused kokku ning kui läheb mandrile, paneb 40-50 kilo mett peale ja viib korraga kohale.
Tema toodetud mett müüakse ka Pitsu poes ja suviti Heltermaa käsitöömajas. Mett on müügile küsinud nii Selver kui tarbijate ühistu, aga
Kutser ütleb, et ei suuda tagada mee pidevat müügilolekut. “Mett ei ole nii palju, see saab lihtsalt otsa,” selgitab ta. “Kodus müües veab enam vähem hooaja lõpust järgmise alguseni välja, aga näiteks eelmisel hooajal sai enne otsa, kui uus peale tuli.”
Milleks ühingud
Kutser on ka Hiiumaa mesinike seltsingu liige, aga ütleb, et tegelikult ta ei tea, milleks seltsingut vaja on. On ka üleeestiline Eesti mesinike liit, siis veel kutseliste mesinike ühing. “Igaüks ajab oma asja nagu erakonnad, et sa õnnelikuks saaksid, ka liikmemaks on päris korralik, aga vastu selle eest suurt midagi ei saa,” arutleb ta.
Korraldatakse küll koolitusi, aga need tehakse nagunii eurorahadega ja on osalejaile tasuta, vabariiklikul õppepäeval võivad osaleda kõik ja toiduraha tuleb maksta nagunii.
“Nõukogude ajal, kui oli talongiaeg, siis mesinikele anti suhkrutalonge, et saaks talvesuhkrut mesilastele osta, siis Eesti mesinike liidu liikmete arv tõusis kohe poole võrra, kui talongid ära kadusid, kadusid need liikmed jälle ära,” nendib Kutser.
Amet isalt pojale
Indrek Kutser võttis ameti üle isalt, Heino Kutserilt pärast seda, kui isa 1997. aastal suri. Isal oli parimatel aastatel 70 taru ja natuke peale, lõpus vähem ning ta pidas mesilasi terve elu. Praegu on Indrekul sadakond taru ja ta ise täiskohaga mesinik, kes elatab end ainult selle tööga.
“Poeg Karmo saab varsti 18 ja suvel muud ei teegi, kogu aeg on abiks,” ütleb Indrek. Appi tuleb ka tütar Indra kui vaja.
Indrek Kutser ütleb, et mesilaste käest saab nõelata harva, aga mett sööb väga palju. Ka lapsed söövad palju mett, pool kilo nädalas. “Õigesse perre sündisid, tavainimese sööks nad meega vaeseks,” naerab ta.
