Ma ei imesta sugugi, miks nii paljudest inimestest saavad linnuvaatlejad. Eesti linnustik on, arvestades me kasinat põhjamaad, hirmus rikkalik.
Linnustik on liigirikas, paljud laulavad ilusasti, linnud on kasulikud kahjurputukate ja vereimejate (sääskede) ohjeldamisel. Kuigi mul endal puudub ornitoloogiline soolikas, tekib vahel ometi hetki, kui jään neid lummatult vaatama.
Nagu näiteks 11. aprilli selgel õhtul, päikese loojumise järel. Jõin aias teed ja siis läksin metsaserva jalutlema. Ühtäkki tardusin sammupealt. Milline vilgas tunglemine seal käis! Terve lõputu parv vooris ja saalis ja hüples ja lendles läbi metsaaia. Mõni nokkis alatasa midagi (lahtist liiva?), mõni uuris pingsalt vett triiki täis kraavide sügavikku (seal kubiseb ujuritest), mõni kargas niisama tiigiveele jäänud jäänukjääl.
Osade isendite rindmikku ja kõhtu kattis punakaspruun sulestik. Metsvindi isaslind on üks väheseid sulelisi, keda ma üldse välimuse järgi ära tunnen. Ja nende laulu ka. See on kõige kevadisem, “salulisem” linnulaul ülepea. Emased metsvindid olid oma hallikas mustrisulestikus tagasihoidlikumad. Nagu see erinevalt inimeseloomadest linnuriigis ikka kipub olema.
Vintide läbiränne jätkus hulga aega. Neid aina tulvas metsaservast aeda, samas vooluse teine ots kadus järgmisse metsaribasse. Meelde torkas, et rändlinde ju loendatakse ka. Lugenud vilaval silmil vaevu kümneni, loobusin. Silmadest hakkas kahju seda sagimist kaedes, jää veel kõõrdsilmseks! Mismoodi nad küll rändlinde loendada suudavad? Igatahes selles parves oli neid kümneid ja kümneid, vahest koguni sadu?
Nõnda seisin otse selle vintide kiirtee servas hiirvaiksalt tükk aega. “Tsüit. Tsüit,” siutsatasid nad isekeskis, minust, kes ma vaid kümnekonna jala kaugusel olin, välja tegemata. Lõpuks sai see voor tasapisi otsa. Jäi kuidagi tühi tunne, nagu oleks üks melu täis ekskursioonirühm aiast läbi kablutanud.
Kuid sealsamas kargas sookaseladvast tiibade plaginal lendu kopsakas tuvi. Ju see meigas ehk kaelustuvi oli. Ning muidugi kõlises kogu ümbrus musträstaste erinevatest viisidest. Iselaadse heliseva kajaga kaikus sookure hüüd.
Maja poole minnes kuulsin aga korraga peenikesehäälset tervitust: “Siit-siit-siit-siit Riiga!” Talvike, kes muu. Tal on täitsa õigus. Just Riiga peakski järgmisel kuul minema. Pole sügisest saadik jalga Hiiumaalt välja saanud.
Uuel hommikul tervitas maja ees juba leheotsi paotava tuhkpuuheki alust revideeriv punarind. Nii armsalt aprillikuine vaatepilt.
P.S. 13. aprilli lõuna. Lätlane on kohal! Ehk siis linavästrik, Läti rahvuslind. Siutsub maja ees elektrikaablil (traate enam pole) ja viipab sabaga. Lätlased on oma rahvuslinnu valiku pisut paremini teinud. Linavästrik saabub oma kuu aega varem ja lahkub palju hiljem kui meie rahvuslind suitsupääsuke. Too tundub mulle isiklikult kuidagi rohkem külalise moodi, pole nii argiselt kodune kui linavästrik.
P.P.S. 14. aprilli kõle lörtsivihmane päev. Kõik kohad on täis lendlevaid ja kiljuvaid kajakaid. Need valevad merelinnud keset saare sisemaad on äärmiselt harv ja seetõttu kuidagi sobimatu vaatepilt. Pealelõunal kogunes neid trobikond saunakatusele ja passisid seal kole pikalt. Mõni tegi tiiru, kohe naastes. Täpselt nii kogunesid linnud Hitchcocki filmis. Või on lähenemas hiidlaine?
Mnjah, linnuriik on pagamana põnev, kui seda veidigi, kas või silmanurgast kaeda.
