Elas kord üks üksik ükssarvik. Tal ei olnud sõpru ega ka vaenlasi. Ei olnud tal pahandusi ega rõõme. Ega olnud kiusamist ega hoolt. Kõik oli justkui pinnapealne. Natuke, nagu vati sees, et valge ja vaikne, rahulik ja pehme. Sedasi see üks üksik ükssarvik ka pikka aega elas. Harjus lausa sellega ära. Ta oli suur, oi kui suur. Ta oli sama suur, kui seitse metsa ja seitse merd kokku. Ja, oi kui tark ta oli. Ta teadis seitsme mere saladusi ja seitsme metsa sosistusi. Nii ei olnudki tal üldse kunagi igav. Mõtles ja uuris, oma sarvega ta puuris ning muidugi imetles oma suurust. Ja imetles ka oma sarve, mis keset pead kasvas. Vahtis igal vabal ajal silmadega taeva poole, et oma sarve tippu näha. Oleks peaaegu niimoodi pimedaks ükskord jäänud, sest päikest ei tohi niisama vaadata, nii nagu ei ole kasulik ka lume ja jää pealt peegelduvat päikest jälgida. Just seda tegi üks üksik ükssarvik talviti, et oma sarve peegeldust sealt nautida, aga oleks jälle peaaegu pimedaks jäänud. Siis otsustas ta koopasse elama minna. Et oleks ikka parasjagu hämar ja endale liiga ei teeks selle väikse päiksega. Ta elas seal rahulikult edasi, kriipis kaljuseintele oma sarvega jooniseid ning pobises ümiseda ning otse loomulikult tuletas endale kõike meelde, mida ta teadis, kõige rohkem muidugi tuletas ta endale seda meelde, kui väga tark ta on…
Juhtus aga ükspäev koopasse pääsema kuninga kass. Silutud, paitatud, kuldse kaelaehtega, siidipatjadel puhanud ja hõbekarikast vett joonud. Nägi ükssarvikut ja küsis, mis sina siin teed? Üks üksik ükssarvik teatas, et valitseb maailma, mõtleb ja palub end enam mitte kunagi häirida, muidu peab kassike tema suurust nägema, võimu tunda saama ja oma lollust tunnistama seitsme päeva pikkuselt, seitsme öö pikkuselt ja kogu elu ka veel. Selle peale kräunus kass, et oot, oot, kui sina maailma valitsed, siis kes on kuningas? Tema on ju kuninga kass ja praegu valitseb maailma just kuningas. Et näidaku välja see ükssarvik ennast sealt hämarast nurgast ja jutul lõpp. Oi, oi, oi!
Ükssarvik lajatas vastu, et nüüd ongi nii, et seitse päeva oled sa rumal kass ja seitse päeva ja lisaks kõigele muule veel kogu elu rumalaks tunnistatud ja asjal lõpp. Pead siit kohe kaduma. Ja kui sa tahad veel, et üks üksik ükssarvik ennast näitama hakkaks, siis see ei ole võimalik. Kassil ei ole iial nii suuri silmi, et teda näha.
Kass muigas seepeale, mõtles hetke ja ütles: “Tead, nurgaskonutaja. Kui sa ennast lagedale ei too, lasen kuningal endale nii palju süüa anda, et mina olen sinust suurem. Kogu maa ja ilm on kuninga oma ning kõik on võimalik. Ärgu sa siin arvaku, et kõik nii lihtsalt käib. Oled siin ogaraks ennast mõtelnud üksi juba ja vot sul säh – arvad ennast kõige suuremaks ja targemaks, aga kummastki ei ole aru saada.”
Ükssarvik teatas selle peale küllalt ametlikult, et nüüd teeme võistluse. Kumb ennem koopast välja saab, see on ja kass juba jooksiski välja. Üks üksik ükssarvik hüüdis talle järele: “Kaotaja oled, sa tolvan! Kes ennem koopast välja saab, on kaotaja!”
Kass muutus juba pahuraks. Läks kuningakotta tagasi ning rääkis kuninga heale nõiale, et sellised lood on kodumetsas toimumas – kuninga kassi narritakse! Nõial suu juttu täis: “Karpiu paruhti, noseetu voleetu, uudi, suudi, viuh ja kiuh, ää metsand välla, ui jeh, ää metsand välla, kass!”
Kass sai aru küll, et peab ise eluka sealt ära ajama, kui teine tema rahu segab. Kuninga jutule ei saa kass kunagi, sest see ei mõista kassi keelt. See kaitseb oma printsesse ja printse, hoolitseb nende eest ning õpetab neid koos kuninganna ja teiste töötajatega. Kuningal ei ole kassi jaoks kunagi nii palju aega, et osata kassi jutust aru saada või talle vastata. Küll aga saab kass süüa hiiglama hästi ja elada nende juures. Teised kassid on ei tea kus ehk taevas tähti pesemas. Ja kass võttis südame rindu ning läks koopasse tagasi. Sööstis ükssarviku poole ning… karmauh, sõi ta ära. Sõi ükssarviku ära! Kass sõi ühe üksiku ükssarviku ära. Kujutage pilti.
Aga õpetus siin jutu sees ongi see, et kui väike muinasjuttu lugev või kuulav laps magama hakkab jääma, siis on kõik nii kenasti vaikne ja hea, pehme ja mõnus… enda mõtteidki enam ei kuule, kui järsku seina seest kostab siuke PAUK ja kriipimine, nagu oleks seitse mäge seina sisse ehitatud ja sama suur elukas seal kooserdamas. Ära karda, see on kõigest hiir – kassile paras mängida. Aga ehmatab ära küll, kui otse su pea juures seina sees keset öövaikust ühekorraga järsku kriipima hakatakse.
Tjah, see “ükssarvik” tegi ennast ise enda mõtetes nii suureks, arvates, et ongi kõige hirmsam. Kassid aga on inimesele palju paremad sõbrad kui suvalised hiired seinte sees lapse öörahu segamas, seal kriipimas ja kraapimas.
Loo lõpp!
Indrek Liit
pillimees ja jutuvestja
