Täiskasvanu jaoks on luksus võtta kümmekond päeva endale, ent minul on paus töökohtade vahel ja lapsed on suviti hästi hoitud ega vaja mind oma projektijuhiks. Mõtlesin, et kui mitte nüüd, siis millal? Pealegi, Hiiumaa on mulle alati meeldinud. Ja takkatippu jäävad matkateele Korbi mäed – lootsin, et üks Korp näeb lõpuks oma mäed ära.
Jalgsimatkamine tundub inimestele üks tõsine asi. Mida kõike on vaja tassida! Mida süüa? Ega üksi olemine ja koormus halvasti mõju? Kümnepäevase matka eel oli tõesti palju otsustamist, samas mitte rohkem, kui enne tavalist reisi.
Isegi natuke tore oli see peavaevamine jaburate asjade üle. Kas söön lihtsalt tatrahelbeid või olen gurmaan ja vajan enamat? Kas kulub viis tšillikauna? Tekkis ka elulisemaid küsimusi: mitu tikutopsi ja veepudelit on vaja, et toime tulla seal, kus külad kaugel?
Pihla raba | Erakogu
Kus oskasin, tegin otsuseid selle järgi, mis inimene olen. Panin paika, et kui matkatee ei istu, kuna on näiteks liiga asfaldine või rahvarohke, siis jätan asja rõõmuga pooleli. See võttis pinge maha. Hiiumaal rännates selgus, et asfalti oli tõesti üksjagu, nii et kohati otsisin endale oma raja, ent teisi jalgsimatkajaid lugesin kümne päeva jooksul kokku vaid ühe käe sõrmedel.
Lisaks teadsin ette, et tavaline matkariietus ei paku mulle palju. Nii valisin põhiriideks ühe täiesti suvalise suvekleidi, mille peal kandsin kordamööda pluusi ja kampsunit. Vahel tõmbasin selga vihmamantli ja jalga püksid, aga valik toimis hästi nii Orjakus kui Kaibaldis. Eks matkad olegi võimalus tasakesi järele katsuda, kes sa oled ja mis su jaoks töötab.
Kuigi olin varem Hiiumaal kolanud küll ja küll ning lugenud paraja portsu matkatee kirjeldusi, polnud mul Heltermaal praamist väljudes ikkagi aimu, mis neil 234 kilomeetril juhtuma hakkab. Üks asi on kellegi jutt, teine omal nahal järgi proovimine. Lonkida päevade viisi ühe valgerohevalgega tähistatud sildi juurest teise juurde; jälgida, kuidas mööduvad sigurid ja lutsernid, männid ja paksult vilju täis õunapuud, külad ja koduloomad. Silgata kõrvale ämblikuvõrkudest Tahkuna luidetel, tunda Kaibaldi liiviku palavust ja vaadata Pihla raba ilu vahetumist põlvini vee ja üllatunud hobuste vastu Vesimaal. Eriti palju tõid rõõmu kaitsealad, kus oli tõeliselt mitmekesine ja lõputult ilus maastik. Ja sekka ikka monotoonsemaid kruusateid ja kraaviservi ka.
Tee Kärdlast Tõrvanina poole. | Erakogu
Ka ööbimise mõttes sain paljutahulise rännaku. Pooltel kordadel magasin lõkkekohtadel oma võrkkiiges. Ränkajal, mis jääb Tahkuna looduskaitsealale, õhkas kuum liiv isegi südaööl, Tõrvaninal näis rahvast olevat rohkem kui Kärdlas ning Laasimetsa oli nii tolmune ja hämar koht, et seal ei soovita küll kellelgi magada.
Aga osa öid möödus hoopis sõprade juures. Sedasi sain lisaks üksiolemisele ka taldrikult süüa, inimesi näha ja kohalikke jutte kuulda. Et mõnes Tihu järves olla viikingilaev. Ning et üks II maailmasõja ajal Rootsi põgenenud mees olla paari aasta pärast kiirpaadiga pruudile järele tulnud. Pruudil aga polnud tol päeval mahti Rootsi minna ning mees sõitnud siis paadiga tagasi.
Sedasorti lood, palju nalja ja lahked hiidlased andsid kümne päeva pikkusele jalutuskäigule tublisti juurde. Ja kui ma lõpuks Sarve kandist kõige viimase matkatee tähise leidsin ning praam juba paistis, oli korraks küll kurb, aga rõõm ikka suurem ja taskud Hiiumaa õunu täis.
