Connect with us

Varese lood

Ühel küünlakuu pühapäeval Mustamäel

Tapio Vares | Hiiu Leht
Teinekord tekivad imelikud seosed kohtades, kus neid pealtnäha üldse tulla ei võiks.
Nagu tol veebruarikuisel pühapäeval Tallinnas, kui buss number seitseteist mu lõpppeatuses Mustamäe Sütiste teel maha poetas. Majad said kui noaga lõigatult otsa ning algas kosutav männimets. Täis risti-rästi lumme tallatud radu, mis juhtisid üldjoontes taamal kerkiva mäerinnakuni.
Jah, meenus Tenerife saare põhjaosa, kus samuti oli bussi lõpppeatus, majad said otsa ning algas üha vaid männimets, aina piki nõlva ülespoole. Seal olid lopsaka­okkalised kanaari männid, alusrinne peagu puudumas, vaid harvu maasikapuid ja teisi.
Siin valdasid muidugi põhjala harilikud männid. Ja see lumi… Ja mäe otsas merelt hingav jäine põhjatuul. Ometigi oli siin tore. Oaas va lõputus linnastumises. Vaade siit Mustamäe veerult oli uhke. Üle linnamajade rägastiku taamal tume­sinava vaba mereni, paremal Kopli kraanad ning vanalinna torne, vasemal vaadet lõpetamas Kakumäe poolsaare metsaviirg.
Numbrite poolest pole see Nõmme-Mustamäe astang ju teab mis ülivõrdes. Suhteline kõrgus enim 34 meetrit, kuid vaade meie lameda maa kohta päris muljet­avaldav. Tegemist on mattunud klindi­servaga. Siin asus viimasel mandri­jää pealetungil liustiku lõuna­serv. Tegelikult langeb teiselpool maa jälle tükati üksjagu alla. Need künkad on muistsed luited. Just siin asub Tallinna piirkonna kõrgeim tipp: 65 meetrit üle merepinna. Nii võttes võiks pigem võrdlusjoone vedada mitte kauge Tenerife, vaid meie oma Kõpu poolsaarega, kus võrdlemisi mere lähedal kõrgemad tipud samasse suurusjärku tõusevad.
Vanemad luitemännid on siin kasvades saanud palju valgust, mistap on need maaliliselt laiuvoksised. Kus mets aga tihedam, kippusin ma endale omaselt juba kaugele ette muretsema. Küllap ses rohelise vööndi kaitsemetsas ei tohi murda peerutikkugi? Kui aga männid vananevad, kipub järelkasvuks tulema hoopis lehtpuid. Näiteks vahtraid. Hõredamais paigus oli näha ka mändide noorjärku, ent seda vaid tükati ja ega neist enamasti ilusaid kahara­võralisi puid tule.
Kuid mis see minu mure tegelikult üldse olema peaks. Tasus nautida siinset reliktset loodusmaastikku, puhata majaderägastikust. Tõsi, inimestest siin kohe kuidagi puhata ei saanud. Ikkagi pühapäev keset linnastut. Patseerijaid jagus ette ja taha, nõlvad olid täis kelgutajaid. Laguneva moega suusahüppetorni juures lärmas reibas muusika ja kihas lumelauduritest.
Edasi, Glehni pargi pool sahises kümneid ja kümneid suusklejaid. 80ndate lapsepõlv tuli meelde. Mitte et ma üldse mingit suusanostalgiat tunneks, lihtsalt seos minevikuga tekkis.
Ja näe, veel üks seos… Seal, peale maanteed ületavat jalakäijate silda, ühel vaateplatsil. Päiksepaistes, igihalja metsa nõlvalt kaugvaates… No ei ole ju rangelt võttes miskit sarnasust Gomera saare mägimetsaga! Teisalt aga, miskipärast kosutavad säärased pähe­kargavad võrdlused meelt. Eriti taolisel põhjamaiselt talvisel küünlakuu päeval.

Veel lugemist:

Uudised

Kaks Kärdla perearsti, doktor Meeli Paesüld (66) ja doktor Lia Prigoda (67) loobuvad praksisest 1. juunil 2023. Perearstil tuleb nimistust loobumisest kuus kuud ette...

In Memoriam

Jõulude ajal lahkus 79. eluaastal raske haiguse järel nimekas Hiiumaa ettevõtja ja ühiskonna­tegelane Mati Nurs. Tema näol kaotas Hiiumaa ühe mõjukama mehe, kes läbi...

Elu

Simo (32), Annamaria (36), Henri (7) ja Arabella (5) Venski kolisid Hiiumaale lõppeva aasta kevadel. Võiks öelda, et hüppasid pea ees tundmatusse, sest kindlat...

In Memoriam

„Igavest Valgust, armas sõber!“ ütleb Hirmuste küla mees Erkki-Sven Tüür, mälestades omaküla meest Riho Sibulat, kes pühapäeval taevastele lavadele suundus. „Riho enneaegne lahkumine on...