Ikka ei suuda ma ära imestada toda viimast septembrihommikut, mil udu mu nõnda ära eksitas, et Leenurga künnapuude juures arvasin ühe toeka puu selleks kõige-kõigemaks, keda tegelikult olin vaatama tulnud.
Ja alles hiljem, ära läinult, udu hajudes, selgis meel ja mõistsin, et tolle päris õige puuni polnudki ma jõudnud.
Kakskümmend päeva hiljem olin ma tagasi. Sihikindlalt sammusin tolle eksitaja puu juurest edasi, veidi juba kahvatuvate, ent siiski veel haljaste sarapuude taha ja: seal tema oli, see ÕIGE puu! Jah, eks ma ole tema juures aastate eest juba kõik oma sõnad ja kirjeldused ära kasutanud, mis siin enam. Jääb vaid üle korrata, et tegu on altpoolt rinnaskõrgust (1,2 meetri kõrguselt) mõõdetuna Eesti kõige jämedama künnapuuga: aastate eest 495 cm ümbermõõtu. Ümber pahkade ulatuvat aga lausa 8 meetri kanti. Seejuures jagub puul kõrgust vaid 16 meetrit või umbes nii.
Siinkohal lisan veel vaid selle künnapuu all päevikusse kribatud mõned laused: “On ikka kuju! Roherohelised samblased pahad allosas, kõik need laiali sirutuvad samblaoksad – tõesti täiesti teine maailm! Harvu rohelisi ja mõni kollane leht püsib veel oksteraagudel. Nii pildistama kutsuv igast küljest on ta. Tõesti, Hiiumaa kõige erilisem põlispuu! Kui vana ta võiks olla? – küsiti mult. Ma ei oska arvata. Kakssada kindlasti? Aga pahkade alt seest on kõik paraku õõnes koobas. Kuid küllap see “Šoti vihmametsa puu” – nagu kunagi teda nimetasin, seisab siin veel kaua, tahaks loota.
Pihlakad võsuvad ta pahkadel. Pahku jagub ka peakohale okstele.”
