Kärdla elanikud on harjunud eluga sanglepikus, aga arborist Heiki Hanso ütleb, et Kärdla elanikel tuleb hakata harjuma sellega, et linnale näo andnud sanglepad kaovad tasapisi linnapildist – mida aasta edasi, seda kiiremini.
Heiki Hanso, kelle kodu ja ettevõte OÜ Arborest on naabersaarel, töötas eelmisel nädalal taas Hiiumaal. Kärdlas Kalda tänaval võttis ta Hiiumaa vallavalitsuse tellimusel maha vanu sangleppasid, mis jäänud ette rajatavatele vee- ja kanalisatsioonitrassidele või on kõrge ea tõttu ohuks liinidele või majadele.
“Nii sel korral kui ka eelnevatel kordadel olen tähele pannud, et põhiline puuliik, mis siin Kärdlas on, on väga halvas seisus,” ütles Hanso. Ta kirjeldas, et veekogude kallastel kasvavad sanglepad on väga mädad, mõni päris jäme puu on seest nii tühi, et püsti on ainult n-ö toru ja mitmel puhul on puu haaratsite vahel lausa tükkideks purunenud. Hanso kinnitas, et sellises seisus puid on linnas palju.
Sanglepad väsivad
“Sanglepp on lühiealine puu, eriti arvestades faktorit, et inimeste lähedus on puudele alati pigem kahjulik – on valesti tehtud tagasilõikusi, kaevatud ja renoveeritud teid-trasse, millega on kahjustatud puude juuri ning muudetud on keskkonnatingimusi,” loetles ta kahjustusi, millest noored puud taastuvad, aga kõrges eas puud enam mitte.
Hanso ütles, et talle näib nagu oleks Kärdla sanglepad valdavalt samaealised. “Jämeduses väike varieeruvus on, aga suhteliselt sama vanad nad on – mina näen küll, et järgmise kahekümne viie aasta jooksul nii vallavalitsus kui Kärdla elanikud peavad arvestama, et nende identiteeditunnus, sanglepp läheb ajapikku välja.”
Ka linna arengukavades on kirjas, et Kärdla kõrghaljastus on põhiosas vananenud ja tuleb lähiaastatel uuendada-noorendada.
Mullu võeti Kärdla linnapargis maha surnud ja surevaid ning ohtlikke puid, mille hulgas ka hulk sangleppasid. Tegemist oli Hiiu vallavalitsuse projekti “Kärdla linnapargi hooldus vastavalt hoolduskavale” ühe etapi töödega.
Kärdla madalam haljastus on valdavalt muud lehtpuud, vahtrad-saared-pärnad ja siis hakkavad linnapildis domineerima need puuliigid.
“Kuna linn peab olema kõikidele ohutu elupaik, siis tuleb päris kardinaalseteks muudatusteks valmis olla ja ennetada võimalikke tagajärgi – kaitsta inimesi ja nende vara varisevate puude eest, samas püüda säilitada terveid ja väiksemaid puid, mis suure puu langedes kahjustada võivad saada.”
Hanso nentis, et selline see eluring kord juba on – miski sünnib ja miski sureb ning sanglepa eluiga linnakeskkonnas pole eriti pikk – jääb inimese elueaga samasse suurusjärku.
Liiga kaua ei maksa oodata
Samas on jalal surev puu eriti väärtuslik elukeskkond mitmetele elusorganismidele – seega kohtades, kus vanad puud kellelegi ohtu ei kujuta, võiksid need n-ö ökopuudena kindlasti alles jääda.
Hanso kirjeldas hetke, mil ta esimese lepa latva hakkas võtma ja nägi, et selle ladvas on rähn. “Mõte käis läbi, et vaata mis ma nüüd teen – võtan rähni puu ära. Rähn muidugi lendas ära, aga kui haarats puud puudutas, siis latv pudises juba laiali.”
Allakirjutanu on Kärdlas oma silmaga näinud, kuidas Kalda tänaval suur puu selle juurest möödunud jalgratturi selja taga üle tee vajus. Hanso nentis, et arukam on siiski tegutseda ennetavalt kui likvideerida selliste juhtumite tagajärgi ja otsida siis süüdlasi.
“Prioriteediks peaks ikkagi olema inimeste ohutus ja me ei peaks ootama, et kellelegi kuskil puulatv kaela kukub ja ta vigastada saab,” ütles arborist. Ta avaldas lootust, et omavalitsus hoiab linnapuudel silma peal, konsulteerib spetsialistidega ja paneb paika raieplaanid.
Okaspuu teeb vähem kahju
Hanso rääkis lugusid, kus tal on tulnud eemaldada majadele, aedadele või haudadele kukkunud puid ja kahju on juba sündinud. “Siis on minu töö palju keerukam ja kulukam, pluss keegi peab vastutama tagajärgede eest.”
Hanso jagas huvitavat tähelepanekut, et kui hoonele langeb okaspuu, on kahjud märkimisväärselt väiksemad. “Okaspuu ei kuku nagu neid metsas langetatakse, et teed sisselõike ja puu siis kukub pauguga, nii et mets kajab. Looduses nii ei juhtu, kui ei ole just tegemist trombiga,” selgitas ta. Tavapäraselt painutab torm okaspuu külili koos juurtega, mis hoiavad seda tagasi ja oksad toimivad vedrustusena. Lehtpuu aga, mis on juba osaliselt mäda, tuleb alla suure pauguga.
Jälgi oma õuepuid
Arboristi soovitus on oma õuepuid jälgida – kui need kevadel enam lehte ei lähe ja koorelatakaid alla kukub, siis see puu enam ei ela. Kaua ei maksa selliseid õuel hoida, sest poolmäda puud on ka keerulisem maha võtta – seda langetades võib langetaja elu ohtu sattuda. “Sinnamaani pole väga tervislik asja lasta,” ütles Hanso.
“Samas, kui selline puu seisab kaugemal aianurgas, kus see kedagi ei häiri, võib sel rahus seal olla lasta.”
Tähtis on süsteemne lähenemine – linnapuud tänavate kaupa ära kaardistada ja kutsuda kehva tervisega puid maha võtma spetsialist, kel arboristi kutsetunnistus olemas. See on turvalisem, kui paluda suvaline naabrimees seda tööd tegema, kinnitab Hanso.
Kõigepealt tuleks ohtlikud puud eemaldada kohtadest, kus liiguvad inimesed, kes ehk puu või selle oksa murdumisele kiiresti reageerida ei jõua: lasteaiad, haiglad, hooldekodud ja siis käidavamatelt tänavatelt.
