Vilve Kiiver kümne aasta.
Ta oli kui ilmasammas – temale toetuti.
Ilmasambad sünnivad väga harva. Üks kord saja aasta jooksul. Ja siis ka suure Laane
talu kümnelapselise pere viimase lapsena.
Ilmasambad ise ei tea, et nad ilmasambad on: nad elavad, toimetavad, liiguvad meie keskel nagu tavalised inimesed.
Aga kujunetakse selleks sambaks läbi elu. Läbi kogu Eesti elu.
Ta oli vanem kui vabariik – sündinud 1916.
7. veebruaril oleks ta saanud 100aastaseks.
Aga ta ei tahtnud selle tähtajani elada. Ta soovi võeti kuulda. Aasta tagasi märtsis ta suri.
*
Salmest on palju kirjutatud. Olen kirjutanud ka mina. Üle 3000 inimese – rohkem kui Hiiumaal täiskasvanud elanikke – on teda ka palgest palgesse Kärdla südametoas enam kui kümne aasta jooksul näinud. Lisaks veel kõik need patsiendid, kelle eest ta aastaid haiglas medõena hoolitsenud on ja kellest paljud lahkusid siitilmast enne teda. Aga kõik nad olid saanud tunda tema puudutust.
Mõni inimene on kohe selline, et temaga kokku puutudes muutud nagu isegi paremaks. Või vähemasti tervemaks.
Vaatasin aastaarve. Kummalisel kombel jõudsid kõikvõimalikud tunnustused temani alles uuenenud Eesti Vabariigi ajal, kui ta oli üle
80 aasta vana: kodulinna-preemia sai ta 81aastaselt, kui ta oli 82, saabus vabariigi presidendi kodanikupäeva aumärk, Punase Risti teenetemärk riputati Salmele rinda 87aastaselt ja 88aastaselt sai temast Kärdla linna aukodanik.
Miks teda varem ei tunnustatud? – Arvan, et selle pärast, et kõike head, mida ta tegi, tegi ta enesestmõistetavalt, pretensioonitult, tasu nõudmata. Ja nii seda ka võeti. Keegi ei märganudki teda ennast.
Alles siis, kui Vilma Tikerpuu eestvõttel rajati Kärdlasse südametuba ja Salmest sai selle perenaine, hakati ka tema isiku vastu huvi tundma: külastajaid käis südametoast läbi katlakütjast presidendini…
*
Võtkem Salme Elgast, kes oli meie saare ainukene Elgas, pühapäevast hommikukohvi juues natukene meenutada. Koos kõigi Hiiumaa Kivisikkudega, kes on siinsed Salme lähimad sugulased.
Ja olgem rõõmsad, et meile anti võimalus teda tunda. Ja mõelgem läbi oma lähiümbrus – sugulased, tuttavad – kindlasti on meie seas veelgi ilmasambaid, aga me oleme neid võtnud nii endastmõistetavalt, et pole neid lihtsalt veel ära tundnud…
AVE ALAVAINU
