Võib vist öelda, et Läänemaa looduse pärl on Salevere Salumägi. See on üks Siluri klindi dolomiitpankadest.
Kui Saare- ja Muhumaa rannapangad on mul ammused tuttavad, siis klindi mandril kulgev osa on senini käimata jäänud. Või noh, õigus, Lihula linnamäel on viibitud ja Kirbla panka maanteelt silmatud. Aga vat Salevere…
Sel maiõhtul jõudsime lõpuks kohale. Rada kulges kadakasele-nurmenukulisele loopealsele, vasemal paistis pangaräästa nukke ja taamal helendas meri. Veel nelja tuhande aasta eest ümbritses meri siinset kaljuvoort ja Salevere oli saar.
Külm vihm tihenes. Nõnda jäi see käik õige põgusaks. Näed, ilus rada põikab tammede vahele ja seal eespool oli linnusevall. Ja siin panga jalamil on pärnamets. Ja kõik see salutaimestik. Kureläätsed õitsesid. Mõned hilistunud parasiitsed käopäkad veel lillaroosatasid. Siin peaks kasvama salu-tähtheina, liiki, kes Hiiumaal peagu puudub. Ja kuukressi leiduvat panga nõlvametsas kah.
Pank ise on igati äge, vormirohke dolomiitsein, sekka biohermigi. Ning mis kõige tähtsam: Silmaallikas. See on Lääne-Eestis vist ainus paekaljult langev looduslik juga (hea küll, pigem kosk). Kuraditosin aastat on möödas sellest, kui Petserimaal Irboskas imetlesin sealseid paeseinast langevaid allikajugasid, võtsin sealt iga päev omale joogivett. Hiljem mõtlesin, et tuleks ka see Salevere allikakosk ometi üle kaeda…
Nüüd olin siis siin. Allikas polnud veel õnnekombel kuivanud ja vesi silises-sorises räästast mitme kõrvutise nirena veelombikesse. Pesin siin silmi – ikkagi ju silmaallikas. Hõbedat polnud küll anda…
Vihm ei mõelnudki lakata. Oli külm ja märg see olemine. Aga rahulolu Silmaallikaga kohtumisest see väärata ei suutnud. Kui tore veemöll siin veel lumesulamise aega võib olla!