Püha Lepa LEHEL on taaskord pakkuda eksklusiivset lugemist. Jaanipäeval sain kokku oma vana hea sõbra Taivoga Saaremaalt. Juttu jätkus kauemaks ja õnnetust ei ennustanud miski. Vestlus kandus märkamatult õhtust hommikusse ja otsustasime, et on vaja maha pidada vana hea klassikaline duell. Hiidlane vs Saarlane. Eesmärk oli seda teha rahulikult ja lõbusalt ning huumoriga. Taivo töötab alates juunist samuti Püha Lepa Lehes ja on Saaremaa erikorrespondent. Head duelli ei saa raisku lasta. Reeglid olid üheselt mõistetavad ja lihtsad. Kaotab see, kellel pole enam midagi öelda!
Taivo: “Kõige targem hiidlane on kunagi kõige lollima saarlase tehtud.“
Andres: “Kõige targem Saarlane on kunagi kõige lollima Vormsilase tehtud, sest meil nii lolle pole, kui Teil Saaremaal“.
Taivo: “Kui välku lööb, vaatavad hiidlased Saaremaa poole, arvates, et saarlased teevad pilti“.
Andres: “Kui välku lööb, vaatavad saarlased taevasse. Nad arvavad, et on tohutult erilised ja Jumal ise pildistab neid.
Taivo: “Miks ei tohi hiidlane äikese ajal õues olla?“; “Aga sellepärast, et hiidlase pea sees pole midagi ja välk lööb sinna, kus on tühi koht.“
Andres: “Keskajal sai saarlasest sõjamees Kuressaare linnust rünnates ammunoole tabamuse otse pähe. Saarlasega ei juhtunud midagi, sest ühtegi elutähtsat organit nool ei vigastanud.“
Taivo: “Saarlane tahtis kord hiidlast hirmutada ja viskas tema poole taskust võetud vana püksirihma, karjudes: „madu, mürgine madu!“ Hiidlane oli kergelt ehmunud“.
Andres: “Hiidlane võttis seepeale endal püksist suure paelussi ja viskas sellega saarlast tagasi. Saarlane minestas ja ka paeluss minestas saarlase nägu nähes.“
Taivo: “Hiiumaa naised kardavad paljunemist loomulikul teel. Ka mehi nad pelgavad. Kunagi oli saarel kolm meest Mana, Molu ja Kolumats. Naised ajasid nad teibasse ja otsustasid, et edaspidi paljunevad nad tolmlemise teel. Kui tuul on Saaremaa poolt on kõigil seelikud üleval ja tagumikud püsti.“Andres: “Kajakas tegi pärast räimesöömist kivile ühe suure häda. Päike haudus kalamarja jäänustest välja saarlase.“
Taivo: “Saaremaalt viidi paadiga suveks karjapoiss ja lambad Hiiumaale. Sealt sai alguse hiidlane“
Andres: “Pardi pesas oli üks haudemuna suure mõraga ja välimuselt väga imelik. Ei tulnud sealt ujujat ega taevalaotustes lendajat, tuli hoopis – saarlane.“
Taivo: “Minu teada tekkis Hiiumaa sellisel viisil. Haapsalus oli 1073. aastal uue kuninga valimine.
Vana kuningas Raibert III võeti troonilt maha ja pandi vettinud paati, mis rõõmuhõisete saatel lükati ilma aerudeta tormisele merele. Kuningas oli hädas, kuid leidis siiski meres hulpiva oksajupi, mille suutis jumalikul jõul merepõhja kinnitada. Ja lausus kuldsed sõnad: “Siin saab olema minu saar, panen sellele nimeks Hiiumaa“. Ajapikku keris ümber pulga erinevat vetikamassi, adru, mudru ja suvalisi meres hulpivaid esemeid. Nii sai Hiiumaa alguse.”
Andres: “Jumal lõi kuus päeva Hiiumaad ja andis saarele kõik, mis tal anda oli. Kordumatu ilu, toredad inimesed, vaikuse, tarkuse, uskumatu mõttejõu ning intelligentsi. Seitsmendal päeval oli jumal loometööst väsinud ja ta otsustas keha kergendada … ja tekkis Saaremaa.“
Taivo: “Aasta 1700 paiku otsustas üks kohalik geeniusest teadjamees alustada Hiiumaal uuesti evolutsiooni. Ta tõi suure purjelaevaga maale karja ahve. Kolme möödunud sajandiga võib teadjamehe loodut ja hiidlase arengut pidada rahuldavaks. Hiidlane ei istu enam puu otsas. Sellest ajast on folkloorina ringlemas luuletus:
Viikingite täiendõppe korras,
Saaremaa sõjamees õppis Norras.
Hiiumaale vastu Taanist,
Saadi ahvikari Sudaanist.“
Andres: “Järgnev lugu on oma olemuselt väga brutaalne ja vabandan juba ette esiisade julmuse pärast. Seda ei õigusta miski. Sajandeid tagasi sõitsid hiidlased viikingitena merd ja rüüstasid võõraid maid ning rahvaid. Teel koju mõtlesid nad pärast ohtrates kogustes koduõlle manustamist, et teevad veel ühe saare nii igaks juhuks maatasa. Ja nii tehtigi. Kõik mehed notiti maha ja saarel olevad naised toodi Hiiumaale põllutööle. Uuele sõjaretkele minnes ja sealt naastes avastasid sõdalased enda ehmatuseks, et üks sõjasaagiks toodud naine on sünnitanud mingi väga imeliku poisslapse. Suurt kasvu, räägib ebaselget keelt ja on just mitte kõige taiplikum olend. Otsus tuli vastu võtta kiirelt ja võetigi. Ta saadeti Saaremaale ja pandi nimeks TÖLL.
Kas ta on Sinu sugulane Taivo? Välimuselt olete ikka väga sarnased.“
Siit edasi jätkus duell juba ilma sõnadeta… Taivo ründas, tehes seda Saaremaa viikingite ajaloolise relvaga, milleks oli nokast teravaks ihutud kuivatatud tuulehaug. Ta üritas mind torgata, lastes kuuldele ka sõjahüüu „Valjala võidab!“ Õnneks kandsin särgi all kuivatatud lestadest tehtud turvist, mis mind päästis. Veidi hiljem üritas Taivo tõsta ühte suurt kivi pea kohale, sooviga näidata mulle, mida suudab korda saata saarlaste kiviheitemasin. Nüüd oli minu kord. Kasutasin tema vastu ajaloolist ning lahingutes suurt edu toonud Hiiu ründerelva – õllekappa. Õllekapp on läbi sajandite võtnud maha kõik, kes tema teele jäävad. Lõpuks saime aru, et seda võistlust ei saa kumbki osapool võita ja leppisime viiki.
Vaatamata sellele väikesele märkimist mitteväärivale vahejuhtumile, oli väga tore jaanipäev.
Püha Lepa Lehe ajakirjanik
A. Raudsepp
