Mitte kõik Narva-Jõesuu tsaariaegsed puitpitsvillad pole maha põletatud, vaid ““kodukaunistamise” kampaania raames plasti alla läinud”.
Nii on kirjutanud Madis Tuuler 11. 12. 2010 Eesti Ekspressi artiklis. Lisades sealsamas: “Nimelt vohab räiguse tipul olev euroslaavi kapitaalremont ja sellised maitsetult üle lakutud majad saavad kohalikel konkurssidel preemiaid. Tekib küsimus, millise signaali see publikule annab. Kui üks tegi ja sai preemia, siis teine tahab ka. Nii on läinud kaotsi näiteks Metsa tänava hubane ja stiilne keskkond.” Loo autori andmetel veeti 1920ndail hulk villasid Tartusse ja Tallinn-Nõmmele, kus mitmeid Jõesuu taustaga maju säilinud. “Kui Jõesuu puitarhitektuur üldse säilib, siis ilmselt väljaspool Jõesuud ennast,” avaldas Tuuler lootust.
Eks Narva-Jõesuu kuurordi hiilgeajad jäidki tsaaririigi päevisse. Kuid ka Eesti vabariigi ajal käidi seal endiselt ning nõukaajal püstitati samasse hiiglaslikud üleliiduliste pioneerilaagrite korpused. Neist kasvõi ükski paljude kaarrõdudega telliskobakas vääriks taolisel kujul kindlasti säilitamist, aga vaevalt sellist asja ette võetakse. Kui ehitatakse, siis ikka uusi karpe.
Näed, Hele pargis asuv 1912 valminud võimas barokkmotiividega kuursaalgi näeb väga räbal välja. Kahju, väga kahju.
Markantseim näide põlengutest, otsesõnu öeldes süütamistest, on Vabaduse tänava äärne, algselt 19. sajandi keskel valminud Jumalaema Kaasani Ikooni kirik. See puitpalkehitis põles tänavu veebruaris, siis suudeti kirik veel suuresti päästa. Juunis süüdati uuesti ning enam pole selle majaga kahjuks suurt midagi peale hakata. Kui ka koopia teha, kaua seegi püsiks? Arusaamatu, miks seda kirikut ikka nii usinalt põlema pannakse…
Narva-Jõesuu kunagistest erilistest arhitektuurinäidetest võiks veel mainida 1935. aastal valminud funktsionalistlikku rannahoonet, millest nüüd alles vaid vundament. Sõjas hävinud hoone asemele ehitati 1970 suverestoran “Laine”, ent see lammutati juba aastal 1990.
Väga uhke oli Narva jõe kõrgel kaldal asunud pansionaat Irene. Milline see ikka välja nägi! Puidust uusgooti stiilis kobarmaja, plekkkatuseid ehtimas hulk tornikesi ja ärkleid ning pikki korstnaid. Temastki on vaid vundament alal.
Selleks, et lõpetada positiivsema noodiga, mainin veel söögikohta nimega Franzia. Selline üldsegi mitte glamuurne, pigem ehe n-ö hipsterikoht, milliseid Tallinnas enam naljalt ei leia. Hinnad olid küll kopsakavõitu, ent toidud väga maitsvad ja kõht sai piripardani täis. Muuseas sai järgi proovitud igat moodi valmistatud mitut-setut sorti silmusid. Kus siis veel mitte silmu süüa kui Narva jõe ääres Jõesuus! Lapsepõlves olid silmud mulle hästi tuttavad, põhiliselt marineeritud kujul, vanavanemate juures. Nüüd sai siis vana tutvust värskendatud. Need mittekaladest sõõrsuud on üks täitsa väärt söögipoolis, peab tõdema.
