repro Hiiumaa oma.
Rakverest koos abikaasa Toomase ja Vabariigi Presidendilt saadud Valgetähe teenetemärgiga otse Hiiu valla kultuurikeskusesse kohalikule aastapäevapeole saabunud Reet Kokovkinit tulid õnnitlema väga paljud sõbrad ja kolleegid.
Kokovkin, kel aastapäevapeo kontserdiosa teeloleku tõttu nägemata jäi, ütles, et kuigi Rakveres peetud tunnustamistseremoonia oli üsna ametlik ja järgis ettenähtud korda, oli see samas ka väga südamlik ja armas. “Bonzo laulis ja siis pidas lühikese kõne president ja siis andis ta kätte teenetemärgid. Mind ta kallistas ja soovis mulle õnne, ja ta ei kallistanud sugugi kõiki,” märkis Reet Kokovkin rõõmsalt.
Põhjusena, miks ta presidendi kallistuse osaliseks sai, oletas Reet ühist sotsiaaldemokraatlikku tagapõhja: kuulus ju Toomas Hendrik Ilves aastaid Eesti Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, mille liige Reet Kokovkin on siiani. Kohtumisi on ette tulnud ka presidendi Hiiumaa visiitide ajal.
Ta meenutas, et kuulates tunnustamistseremoonial heeroldit, mõtles ta kui palju põnevaid ja toredaid inimesi elab Eestis: “Seda oli tõesti väga hea kuulata ja see oli nagu boonus.”
Uudist esimest korda kuuldes ütles Reet Hiiu Lehele, et see justkui ei kuulu ainuüksi talle, siis sama mõtet kordas ta ka pärast teenetemärgi kättesaamist: “Arvan, et see on nagu kogu Hiiumaa orden: hea on öelda, et oled kogukonna arendaja, aga kui ei ole kogukonda, keda edendada või kes ei edene, siis ei ole paraku ka midagi teha,” selgitas
Kokovkin, kes teenetemärgi pälvis kogukonna edendajana.
Reet Kokovkin tänas neid, kes ta tunnustamiseks esitasid, kuid ei osanud aimata, kes seda tegi. “Olen väga liigutatud, rõõmus ja õnnelik, kindlasti ka motiveeritud edasi tegutsema. Kus ma pääsen, eks ole, ” naeris ta.
Hiiumaale tuli Kokovkinite pere 90ndate lõpus, Reet 1991. aastal kui Tiit Leito Toomas Kokovkini saarele tööle kutsus. “Aega mõelda oli
aasta. Istusime perega seal Lasnamäe korteris ja mul hakkasid sellest elust vaikselt tekkima maohaavad. Olin ju südalinna tüdruk ja see Lasnamäe elamine oli ikka üksjagu õudsem kui ma arvasin. Nii me saime aru, et Hiiumaa on see õige koht ning me pole seda otsust mitte kordagi kahetsenud,” kinnitas Reet Kokovkin rõõmsalt naerdes.
Ta meenutas, kuidas nad Toomasega arutasid, millest nad võiksid Hiiu saarel elades puudust tunda. “Saime aru, et kinoskäimine on võib-olla see asi, mida jääb vähemaks, aga kui mõtlesime kui mitu korda me Lasnamäelt kinno jõudsime, saime aru, et ka see ei ole mingisugune puudus. Ja ei läinudki rohkem kui 25 aasta ja – ennäe imet! – Hiiumaal oma kvaliteetkino! Tegelikult olen ma Hiiumaal läbi aegade ka mõned väga head filmid näinud, mida ma võib olla Tallinnas elades polekski vaatama läinud. Siin on kino palju lähemal ja tunned ikka vastutust, et pead ise ka toetama seda kinoasja.”
Ainus, millest Reet puudust tunneb, on teater, mis temasuguse teatrihuvilise jaoks saarele liiga harva jõuab. Mandrile teatrisse minekuks kulub kaks päeva ja öö, seega ei jõua sinna nii tihti kui sooviks. “See on kõige problemaatilisem, aga näed, elan ja häda pole midagi,” ütles Reet reipalt.
1998. aastal tunnustati Reet Kokovkini teeneid kodanikupäeva aumärgiga.
