Paluküla kirik murdejoonel

Paluküla kirik on minu jaoks olnud enne­kõike meremärk, mis juhatab läbi Püssirahu silma. Muud tähendust ei olegi osanud sellele hüljatud kiriku­hoonele omistada.
Hiljuti aga sattusime Paluküla kiriku juurde hilja õhtul pärast päikese loojumist, tormise ilmaga. Elamus oli midagi müstilist. Seestpoolt valgustatud kirik, tormis lehvivad valged palakad, nunnakoori laul…
Seisime ja vaatasime tükk aega lummatult sõnagi lausumata, kuni ratsionaalne mõtlemine võimust võttis. Hakkasime arutama, et kui nappide vahenditega oskavad andekad disainerid luua täiesti uue maailma, millist sisu saab vanale hoonele anda jne.
Religioon ongi ju ennekõike müstilise elamuse väljendus. Ratsionaalse mõistuse arutlused kõrgema vaimu olemasolust, absoluudi ja lõpmatuse seosest, kristlikust eetikast ja muust sarnasest on vaid patuse inimese mõtteharjutused, millel pole seost sügava religioosse kogemusega.
Tüüne-Kristin Vaikla ja seltskonna loodud Paluküla kiriku ekspositsioon (installatsioon? näitus? multimeedia kava?) on mäng ürgselt müstilise ja ülimalt ratsionaal­se piiril. Laudahääled, diskohelid, meeste hõiked kesk vanu seinu loovad just selle kontrasti, mis paneb seisva õhu liikuma. Täiskritseldatud seinad hakkavad toimima hoopis terava sõnumina ning muutuvad kogu näituse kandvaks osaks. Vaikla nagu ütleks: turvatsoonist välja, just murdepindadel tekib energia! Siit saab edasi liikuda! Igatahes hästi tehtud.