Koduse Hiiumaa käpalisterikkusega harjunult on vahelduseks huvitav teha orhideeretk sinna, kus neid ametlike andmete järgi kasvab väga vähe. Üks selline ala on Edela-Eestis Saarde vald.
Iseäranis hõre või lausa tühi pilt vaatab levikukaartidelt vastu Kilingi-Nõmmest põhja pool. Ja ometi pole siingi teps mitte käpavaba kõrb. Võtta või Sigaste külas Aasovi karjääri kaldal kasvavad soo-neiuvaibad. Katkusoo ääres RMK telgiplatsi juurest leiab ilusa kogumiku kuradi-sõrmkäppi ning tiba ööviiulitki. Okasmetsades võib hea õnne peale trehvata roomavat öövilget.
Tänavu juuli algul vaatasin veidi põhjalikumalt ringi Vaike talu maadel. Jah, ma teadsin siit mingeid täpilehti varasemastki. Ja üht suurt käopõlle. Perenaine näitas tunamullu oma kasvuhoonesse siginenud seninägemata taime. Nägin vaeva, et tema entusiasmi mitte jahutada. See ju, jah, va suur käopõll, kes meil Hiiumaal lausa aiaumbrohu eest. Siin aga, näe, puges rammusamullalisse kuuma kasvumajja. Igavesti uhke kolakas on ta seal.
Nüüd nägin ära ka nonde täpileheliste käppade õied. Selgus, et ei mingid vööthuuled, hoopis balti sõrmkäpad. Siin ja seal langevad nad heinaniitmise ohvriks, ent veel niitmata kraavipervel kohtasin kahte balti sõrmkäppa, heinamaa ääres eriti toekat ruljate õisikutega kahevarrelist taime. Ning tänavuseks hobukarjamaaks jäetud rohumaal, seal Lähkma jõe lähedal, veel nelja õitsvat balti käppa.
Parajasti oli täpselt õige aeg üle kaeda ka metsa künka-aasal varasemast teada ööviiulid. Praegu valendas seal õitseda kaks taime. Ja mis sa kostad, hoopiski rohekad käokeeled! Laiali tolmukad ja kahel pool huult laiad kattelehed ei jätnud vähimatki kahtlust. Muuseas õitses nende ümber mets-kurerehasid – Hiiumaal vaid peamiselt Kõpus ette jääv lill.
Päris õiget ööviiulit ehk kahelehist käokeelt trehvasin takkaotsa kah. Üks neist üsna hämaras kuuskedest ümbritsetud niiskes sõnajalalises lohus, teine, väga ilus õisikuküünal, võsaraudrohulisel hobukarjamaal.
Nii et neli orhideeliiki selle talu maal, lisaks kolm veidi kaugemalt – pole teps paha!
Muidugi, ega siis orhideed pole nüüd see taimeriigi A ja O. Tasub tähelepanu pöörata muudelegi liikidele. Sama Sigaste talu kuival liivasel künkal lillatab nurmnelkidest, karjamaal õitseb suve lõpul ädalalilli (kes seni mu jaoks vaid Kõpu pisisoodega seostusid) ning isegi suurt kukeharja. Kraavipervele on tagasi ilmunud pääsusilmad. Ka kullerkupud on olemas. Tõsi, kunagi raadati rikkalik kullerkupuväli kultuurheinamaaks – sealt on nemad kadunud. Kuid metsalangi servas on mõni kullerkupupunt siiski kasvamas.
Hiiumaalt tulnule on täielikuks eksootikaks salu-tähtheinte uputus. Neid jagub sinna Lähkma jõe äärde tõesti nii, et tapab. Täitsa arusaamatu, miks see mandril tavaline salutaim Hiiumaalt puudub. Kõpus varem üks leiukoht oli, kusjuures Eestis ainulaadne salu-tähtheina läänepoolse levikuga alamliik (lähimad leiukohad Rootsis), kuuldavasti pole teda viimasel ajal Kõpumailt leitud.
Ahjaa, kui siia lõppu veel mandri eksootikat pilduda, siis kevaditi kollendab Vaike talu hallilepalise kraavi kõrval lepiklilli. Lepiklilled Hiiumaa looduses puuduvad, mitte ainsamatki ei leidu. Hiiumaa on juba kord selline isevärki meretagune nurk. Mõnda mandril umbrohuna vohavat lille pole üldse, samas mõnd mandri haruldust kubiseb nagu suvalist heina.
