Õige jõuluvana tunneb ära hinge ja silmavaate järgi

Kogenud jõuluvana Kristjan, kes seda tööd teinud juba veerand sajandit, ütleb, et see tähtis amet, mis kord aastas nii paljudele rõõmu toob, mõjub talle endale hingetoitvalt. Oluline ametioskus aga on kuulamine ja töövahendiks lisaks rõivastele ja kingi­kotile ka suhtluse jää­sulatajad.
Kas oled algaja või kogenud jõuluvana? Meenuta, kuidas sinust sai jõulu­vana? Kas oli vaja midagi õppida?
Jõuluvana Kristjan: Staaži on mul jõuluvanana vist oma 25 aastat, nii et alustasin üsna noorelt. Ka laval pandi mind juba kahekümneselt vana­mehi mängima. Jõuluvana ametiks on vaja õppida kuulama ja eks mingid naljad kuluvad ka ikka varrukast võtmiseks ära. Kaht ühesugust firmat ega peret pole olemas – seepärast on vilunud jõuluvanal alati mitu stsenaariumi ja sinna juurde kuuluvaid varustuskomplekte kaasas.
Miks jõuluvana kuub ja müts punased on?
Tegelikult oli ju jõulutaadi eelkäijal pühal Nikolausil kas valge või sinine kuub. Punane disain pärineb 1932. aas­ta Coca-Cola reklaamikampaaniast, mis osutus nii võimsaks, et muutis selle märgilise tegelase värvi üle maailma.
Kust sina oma mantli ja mütsi ostsid ja kui palju need maksid?
Kostüümi tegi mulle õmbleja­ametit pidav näitlejanna Merle Talvik. Hinda enam ei mäleta, kuna see sai tellitud juba krooniajal ja on seega mind juba üsna pikalt teeninud. Kostüüm kestab aastaid, kuid aeg-ajalt on vaja uuendust ja detailide lisamist-värskendamist. Samuti teavad kõik igapäevased habemekandjad, et ka viisaka habeme hooldus võib olla tänapäeval üsna aega­nõudev ja kulukas.
Kas sul on päris habe ja juuksed?
On, aga kuna need pole veel piisavalt hallid, tunnistan, et paljud jõuluvanad kasutavad barokkajastust ülevõetud kombe kohaselt parukaid, samuti habemepikendusi. Ja siin pole midagi häbeneda – kõige olulisem on see, mis sees. Siiski tuleb autentsuse huvides viimistlusega lõpuni minna ja mitte mingil juhul paistma jätta näiteks musti kulme.
Millega sa laste juurde sõidad?
Põhjapõtradega on Eestis kasinad lood, aga et neid mängust mitte päris välja jätta, on mul legend, et liikluspiirangute tõttu tuli mul nad tasulisse parklasse jätta ja edasi tulin neljarattalisega – linnaoludes nii usutav lugu, et enam ei kahtle ka ise selle tõesuses. Siiski on mul paaril aastal ka päriselt põhjapõdrad seltsiks olnud.
Kui raske on kingikott?
Mõnes peres on väga mahukas ja kaalukas ning sisaldab kalleid asju, teistes kohtades aga on pere peale üks sümboolne pakk, millest suure osa saab jõulu- või vana-aastalauas põske pista. Neis viimastes seistakse tarbimishulluse vastu ja minagi kirjutan kahe käega alla, et jõululapse sünni­päevaks ei ole kõigile vaja palju uut tarbetut kola, mis jätab vaid loetud päevadega igal aastal meie planeedile suure ökoloogilise jalajälje.
Kus kandis sina kinke viimas käid?
Oma praegust elukohta arvestades teen koduvisiite peamiselt Nõmmel, aga tuleb muidugi ette ka pisut kaugemaid külaskäike.
Mitmesse perre või mitmele peole jõuluajal kinke viima jõuad?
Paar päeva enne jõule oli kalendris kirjas 16 käimist. Liiga palju pole tahtnud kunagi võtta, pigem on rõhk selleks vajaliku piisava energia säästmisel ja kvaliteedil.
Kui pikk on jõuluvana kõige pikem tööpäev, 24. detsember?
Alustan pärast kolme, käin järjest seitsmes peres ja olen ka ise enne kaheksat mõnusalt jõululauas.
Kuidas mõjub jõuluvana amet tervisele?
Hingetoitvalt.
Kuidas õiget jõuluvana ära tunda?
Hinge ja silmavaate järgi.
Kas oled kohtunud Rovaniemi jõuluvanaga? Mida tema sulle rääkis?
Olen kohtunud Rovaniemis töötava päkapiku ehk tonttuga, kes kinnitas, et sealne töö ja lapsed on samasugused nagu siingi. Igapäevase konveier­tööna on see muidugi väsitavam, aga professionaal, kes armastab oma tööd, oskab vaimu värske hoida ja igale jõuluootajale personaalselt läheneda.
Milline jõuluvana lastele meeldib? Kes sobib jõuluvanaks?
Empaatiline ja soe mees, kes mõistab, et pole olemas halbu lapsi ning ähvardamine ja karistamine on ajaloo hõlma vajunud “kasvatusväärtused”. Igal inimesel, ka väikesel, on alati põhjused, miks ta on just selline.
Mida lapsed sel aastal kõige rohkem kingituseks ootavad?
Enim tuleb ette ikka nutisoove. Tahetakse mis iganes moodsaid lelusid, aga paraku on asjade küllus tänapäeval nende väärtust ka devalveerinud – need unustatakse kiiresti ja asendatakse uutega. Miski justkui ei köida enam pikalt, tähelepanu on napp. On aga ka tõelisi unistusi, näiteks hiljuti tahtis üks viieaastane poiss oma nutividinate kõrvale üllatuslikult mikroskoopi, et nähtamatut maailma uurida. Ja õnneks tundub siiski, et asjadest kallimaks osatakse hinnata koosoldud aega, elamusi ja neist tekkinud mälestusi.
Mida teed, kui mõnel lapsel jõulusalm meelde ei tule?
Eks siis proovime koos meenutada. Julgustan neid, et kui mõni sõna ei tule meelde, võib jõulu aegu selle asemel vabalt kasutada sõna “verivorst” või “hapukapsas” – see on nagu suhtluse jääsulataja. Aga kui hirm ja ärevus on sellise ootamatu kohtumise juures ületamatud, siis ega jõulutaat ju piinama ka pea hakkama.
Sageli on uue aja komme jõulusalm telefoniekraanilt ette lugeda, aga põhjalik jõuluvana laseb ettekandjal sellisel puhul ka miski muu lõbusa triki teha, muidugi ilma, et kingisaaja lausa piinlikku olukorda satuks. On ka ette tulnud firmade lastepidusid, kus, vastupidiselt, mõni usin luulelugeja otsustab ette kanda terve pika poeemi, nii et ülejäänud seisavad pikalt kannatamatu näoga järjekorras ja tekib tunne, et peaks lausa vaheaja võtma.
Rõõmu teevad alati ise­tehtud vembukad luuletused või lustlikud kohapeal sündinud laulud. See ei ole mingi jutt, et “minul ei ole midagi meeles” – jõulutraditsioonide hulka kuuluva kingilunastamise mõte ju ongi loovuse ergastamine, niikuinii tuleb suuremal osal seda vähe ette.
Küsitles HARDA ROOSNA