Noored Kotkad ja Kodutütred õppereisil

Saaremaa õppereis 21.–22. oktoobril viis meid Sõru sadamasse, üle mere ja siis Maasi ordulinnuse juurde, kus tutvusime linnuse ajalooga. Rääkisime ajaloolistest mõistetest nagu sõda, ordud-rüütlid ning võrdlesime Hiiumaa ja Saaremaa ajalugu ja arengut.
Järgmine peatuspaik oli Orissaare staadioni tamme juures. Väiksemad lapsed mahutasid ennast isegi puuõõnde, need, kes tahtsid, kallistasid puud.
Orissaare militaar­muuseumi tutvustas meile selle omanik Joel Nõulik. Militaarmuuseumisse plaanin mina tulevikus kindlasti pikemaks minna – seal on tohutult asju ja sõdade ajalugu, tehnikat, dokumente, mida uurida. Suur muuseum, asjalik väljapanek, huvitavad esemed, kenasti eksponeeritud.
Veel külastasime kaasaegset kalakasvatust, mida tutvustas põllumees ja ettevõtja Priit Lulla. Tema pere pakkus meile väga maitsvat kuuma kalasuppi, õunakooki ja teed.
Käisime ka Suure Tõllu naise Pireti kivi vaatamas. Noortejuhid jutustasid legendi, nooremad ronisid kivi otsa. Külastasime Kaali järvesid, rääkisime kraatrite tekkest, uurimisest ja avastamisest. Võrdlesime Kaali kraatreid Kärdla ja teiste maailmas leiduvate meteoriidikraatritega.
Käisime ka Kuressaares, kus meil oli tund vaba aega. Seejärel saime kokku Kures­saare piiskopilinnuse ehk Saaremaa muuseumi juures ning tutvusime lossi ja sealsete väljapanekutega. Ilm oli selleks ajaks imekaunis, paistis kuldne sügispäike.
Käisime ka Kuressaares asuvat Suure Tõllu ja Pireti kuju vaatamas – noorematele meeldis see lustakas skulptuur väga.
Kella 19ks saabusime Tiiri­metsa kooli, kus meid pidi ootama soe õhtusöök ja soe tuba, aga söök polnud veel valmis ja toad olid külmad. Tassisime ise puid, õpetasime väiksemaid puid kandma ja ahju juurde korralikult riita lappima, ahju tuld tegema ja valvama. Õhtusööki saime umbes kell 20.30. Tiirimetsa kooli ja Saaremaa Salme kandi vaatamisväärsusi tutvustas meile Naiskodukaitse liige ja kodutütarde rühmavanem Jelena.
Koostasin koos kahe teise vanema kodutütrega viktoriini, mille küsimused mõtlesime välja iga külastatud koha juures. Kõik vastasid küsimustele õigesti ja oli aru saada, et nooremad olid asju tähele pannud.
Hommikune äratus oli kell 7.30. Hommikupuder oli valmis kella 8.30ks, pärast sööki pesime nõud, koristasime ruumid ja tegime ühispildi, tänasime lahket pererahvast ja jätkasime reisi.
Tehumardi öölahingu mälestus­märk muutis meie rõõmsad meeled üsna tõsiseks. Rääkisime öölahingust ja teisest maailmasõjast. Järgmiseks külastasime Suure Tõllu Raiesmaa nimelist kohta Salme külas, Salme jõe kaldal. Raiesmaal saime kõndida Suure Tõllu jalajälgedes ning tutvuda tema ja Pireti vägitegude ja legendidega, kuulsime, kuidas ta Vanapagana vastu võitles. Edasi sõitsime Viidumäe looduskaitsealale, kus tegime väikese avastusretke mööda Allika matkarada. Otsisime looduses vett ja rääkisime tuletegemisest ja õppisime, kuidas selleks materjali otsida. Leidsime üles ka luuderohu ja külastasime Viidumäe keskuse püsinäitust. Arutasime sealse looduse eripära üle ja rääkisime, mis haigus on leepra – sealkandis oli peale teist maailmasõda leepra­haigete ravila. Siis ronisid need, kes tahtsid ja julgesid, Rauna vaatetorni.
Sõime puuvilju ja burgereid ning rääkisime korduvalt, kuidas matkamisel ja reisides puhtust ja korda hoida ning, et prahti ei jäeta maha, vaid kogutakse kokku ja võetakse kaasa.
Järgmine peatuspaik, maaalused lubjapõletus­ahjud Mõisakülas olid hooaja­välisel ajal kahjuks suletud. Saime ülesande tutvustada noorematele noorkotkaste ja kodutütarde organisatsiooni. Selle pidime ette kandma õhtu­poole, et ettevalmistuseks ja läbimõtlemiseks oleks piisavalt aega.
Sõitsime läbi Kihel­konnast, kus kirikutorn koos kahe kellaga asetses mitte kiriku peal, vaid eraldi ehitisena maa peal. Külastasime Panga panka, lugesime sealset infotahvlit, vaatasime päikese­ kella ja kaunist merepõhja. Nooremad said möllata ja kiikuda. Järgmiseks oli meie reisil ringkäik giidiga Angla tuulikutes, õpituba koos Saaremaa leiva, ürdivõi ja ürditee maitsmisega. Siis pakuti meile sooja lõunat.
Edasi sõitsime Karja Katariina kiriku juurde – vaatama üht Eesti vanimat ja kaunimaks väikeseks kirikuks peetavat hoonet. Kirik oli suletud, kuid sellest polnud suurt midagi – see ei takistanud nooremaid kiriku kõrval lehesõda pidamast.
Järgmine ja viimane peatus oli Leisi seikluspargis, millest kõik vaimustusse sattusid – turnisid ja ronisid, proovisid nii ja naa. Kõige osavamad näitasid nippe rasketest kohtadest üle­pääsemiseks.
Kui aeg otsas, läksime kõik bussi ja buss keeras nina Triigi sadama poole, et ikka oma kallile kodusaarele naasta. Sõru sadamas tuli meile vastu buss, mis viis igaühe oma peatusesse.
Jaagup Paat
noorkotkas