Hardab Roosna Vallamaja eesruumis kepsutavad Lauka päevakeskuse tantsuringi “Martad” ja juhendaja Heli Harak jagab korraldusi: “Poisid võtavad pikema kaare, tüdrukud lühema ja nüüd kaks sammu sissepoole…”.
Tegelikult tantsivad Martas muidugi ainult tüdrukud, 18 neid on ja nende keskmine vanus on 70. Sellest numbrist hoolimata on nad vallatumad kui mõned esimese klassi tüdrukud – naer ja nali kõlavad igal võimalusel, põsed õhetavad tantsust ja silmad säravad.
Mehi pole Lauka päevakeskuses eriti käinud, tantsimas üldse mitte. “Kahjuks ei ole. Ja meil tekiks lööma ka kui mõni tuleks,” arvab juhendaja naerdes. Ja kõik tüdrukud, Õie Haavapuu, Olga Kääramees, Hirlande Kiivit, Lehte Nigul, Mare Kattel, Nadja Tammeveski, Anna Tihhanovskaja, Liivi Engso, Liisi Ülemaantee, Taimi Sepp, Astrid Sedrik,
Saima Sedrik, Ludmilla Träder ja Silvi Härma, lõkerdavad kaasa.
Martad on tantsinud 2002. aasta veebruarist. Vallamajas löövad nad tantsu septembri algusest. Pärast Kärdla linna ja Kõrgessaare valla liitmist jäi uhkeks remonditud vallamaja tühjaks. Nüüd on siin Lauka päevakeskuse eakate päris oma pesa.
Ega eakad allesjäänud “majaelanikke” päriselt välja tõrjunud – asjaajaja Maire Türnpuul on oma, haldus-
spetsialistil Kalle Viinal oma kabinet. Ka vallaametnikele, kes Kärdlast Kõrgessaare teeninduspunktis vastuvõttu tegemas käivad, on piisavalt ruumi.
Uus kodu vallamajas
Varem toimetas Lauka päevakeskuse pere väikeses korteris. Tantsuproovideks ja pidudeks üüriti Lauka seltsimaja kohalikult külaseltsilt. Vallamajas on neil nüüd tube palju rohkem: ülal kaks, all terve parempoolne hoonetiib.Ruum tantsimiseks aga natuke väiksevõitu.
Vallajuhid on lootust andnud, et vahesein volikogu saali ja vallavanema kabineti vahelt lõhutakse maha ja sellest saab sama avar saal kui see kunagi, 19. sajandi lõpul maja ehitamise ajal oli. “Siis saame siin tantsuproove teha, aga praegune ruum on väiksem kui oli seltsimajas,” ütleb Harak.
Plaanis on ka köök välja ehitada.
Kui küsida, kus on parem koos käia, kas nüüd vanas vallamajas või enne seltsimajas, mis kunagi oli Lauka lasteaed, jagunevad naiste vastused laias laastus vallamaja kasuks. Hirlanda Kiivit aga ütleb, et seltsimaja oli väga hea: “See on veel harjumata, aga sinna läksid nagu koju kohe.” Ludmilla Träder, kes aastakümneid vallamajas vallasekretäri ametit pidas ja nüüd siin tantsimas käib, ütleb, et tema on rahul.
Transpordiga toetab eakaid Hiiu vald. Kohale sõidutavad tantsijad ise: osa toob kohale Liisi Ülemaantee, kes hiljuti sai enda kätte valla elektriauto ehk Elmo, osa Lehte Nigul ja osa Astrid Sedrik.
Heli tantsuproovid on teisi-päeviti. Stella Suitso käe all käiakse tervisevõimlemas esmaspäeval ja kolmapäeval. Neljapäeviti on eakate üritused. Kord kuus reedeti käiakse Käina ujulas vesivõimlemises. Laupäeval ja pühapäeval on siis aega puhata ja kõndimas käia. “Kõige tähtsam on, et inimene ennast liigutab. Ta ei pea esinema kui ta ei taha. Peaasi, et ta tuleks kodust välja teistega koos tantsima kui tervis vähegi võimaldab. Ja kui ta ei saa tantsuproovi kaasa teha, siis vähemalt vaatab, mida teised teevad ja tunneb seltskonnast rõõmu,” sõnastab juhendaja olulise põhimõtte.
Me teda ära ei lase
Heli on Kõrgessaare valla eakate tegemisi suunanud 2000. aasta maikuust. Nüüd räägib külajutt, et ta tahtvat hoopis ära minna. Selgub, et külajutt vastab tõele ega vasta ka. Nimelt on päevakeskuses tööd kahele: juhatajale ja huvi-
juhile. Heli aga, kes lausa naudib tööd eakatega, tahaks juhatajatöö jätta ja pühenduda huvijuhitööle.
“Üks inimene ei suuda juhtida asutust ja tegeleda samal ajal huvijuhi tööga ning kõiki neid tegevusi kamandada,” räägib Harak. “Nad lihtsalt on sellised, et kohe tahad nendega tööd teha!” õhkab ta rõõmsalt. Sestap on rahul, et pärast päevakeskuse ühendamist Kärdla sotsiaalkeskusega hakkab nende tegemisi suunama Hiiu valla sotsiaalkeskuse juhtaja Elle Voolma ja tema saab pühenduda huvitegevuse korraldamisele.
“Ega me ei lase teda ka mingil juhul,” pistab Hirlande vahele. Keegi kinnitab veel, et ilma Helita neil nii tore polekski.
