Valmisolekust presidendiks saada teatanud välisminister Marina Kaljurand ütleb, et temast saaks Eestile hea president.
Intervjuuks saame kokku Kaljurandade Hiiumaa suvekodus, kus tulijat võtab lisaks perenaisele vastu kaks aktiivset tegelast – “hiidtaks” Rocky ja šoti terjer Lennu. Abikaasa Kalle Kaljurand on kusagil õues ametis ja nii saame köögis kohvitassi juures rääkida tõsistest asjadest.
Välisminister kinnitab, et hoolimata pingelisest olukorrast Euroopas peaksime muretsema hästi rahulikult, et ta on valmis läbima mitte just lihtsa teekonna teel presidendikandidaadi kandidaadist presidendiks ning ta ei tahaks olla niisugune president nagu oli tema kunagine ülemus Lennart Meri.
Kas olete juba jõudnud kahetseda, et teatasite valmisolekust presidendivalimistel osaleda?
Marina Kaljurand: “Ei. Ei. See otsus ei tulnud lihtsalt ja esimene mõte ei tulnud minu peast. Minu mõte tuli siis, kui ma vaatasin avaliku arvamuse toetust ehk alates kuskil eelmise aasta suvest kui toetusnumber hakkas tõusma, tõusma ja tõusma. Kui mind soovis presidendikandidaadi kandidaadina näha kolmkümmend protsenti Eesti inimestest, siis see oli hetk, kui ma hakkasin mõtlema väga tõsiselt sellele, kas ma olen selleks valmis. Kas ma oleksin Eestile hea president? Ja kas ma olen valmis kaasa tegema kogu selle kampaania, kritiseerimise ja kõik muu? Kui ma olin selle otsuse ära teinud, siis ma loomulikult ei kahetse, sest ma tean, et ma teen õiget asja. Ma tean, et kui mind esitatakse ja kui mind valitakse, siis ma olen Eestile hea president. Olen seda arutanud oma perega, oma lähemate sõprade-tuttavatega, ka mõnede poliitikutega ja ka nende toetus on mulle oluline. Otsus on tehtud ja ma kavatsen edasi minna.”
Teile on meedias juba pahaks pandud liigset diplomaatilisust teatud küsimustele vastamisel. Miks jätate oma seisukoha vahel välja ütlemata?
MK: “Ma olengi diplomaat. Välisminister esindab Eestit välissuhtluses. Välisministri ülesanne on selgitada meie seisukohti ja võita sõpru. Jah, vahel avalikult ütlen ma diplomaatilisemalt, aga alati ütlen ma ka seda, et lugege ridade vahelt. Diplomaatias on ka palju selliseid asju, mida öeldakse nelja silma all ja millest avalikult ei räägita. Kui me näiteks tahame kritiseerida mõnda riiki ja ma teen seda avalikult, kas ajakirjanduses või pressikonverentsil, siis mis on tulemus? Olen seda riiki kritiseerinud, kõik on kuulnud, et ma olen seda riiki kritiseerinud ja sinna see asi jääb. Aga kui me räägime nelja silma all, siis me oleme rohkem suunatud lahenduse leidmisele. Eesmärk ei ole ju kellegi kritiseerimine, eesmärk on suunata seda teist riiki tegema seda, mis on õige meie arvates. Ja sellepärast on väga suur vahe, mida diplomaadid räägivad nelja silma all, mida räägitakse kinniste uste taga ja mida avalikult. See lihtsalt on nii. Ja ma ei pea seda õigeks, et Eesti välisminister räägiks kõiki detaile, läbirääkimiste kõiki peensusi ja nii edasi – see ei ole enam diplomaatia. Diplomaatia kunst ongi selles, et rääkida ilusti ja suunata teist poolt tegema seda, mis on meie arvates õige.”
Miks oleks naispresident hea Eesti demokraatiale ja ühiskonna arenguks?
MK: “Kõigepealt, Eestile on vaja head presidenti ja Eestile ei peaks valima naispresidenti, vaid peaks valima parima presidendi. Ja kui see parim president on naine, siis minul isiklikult oleks selle üle väga hea meel. Eks see näitaks ka ühiskonna küpsust. Arvan, et naispresident oleks eeskujuks paljudele Eesti naistele, kes praegu ehk kõhklevad, kas nad ikka tahavad minna poliitikasse, kas nad ikka tahavad saada direktoriks või mõnele muule juhtivale kohale. Ma arvan, et neile oleks see märk, et Eesti ühiskonnas on see tervitatav, et see on õige asi ja kõik peavad püüdlema oma eesmärkide ja unistuste poole. Mina julgustan naisi väga – on ju naisi pool elanikkonnast ja naiste viiskümmend protsenti peaks olema kõikides valdkondades esindatud. Igal naisel on oma kogemus, oma lugu, oma tarkused… Miks me ei kasuta seda, mis meil on ühiskonnas olemas? Seda tuleks kasutada võrdselt meeste tarkusega.”
Kui presidendina saaksite eeskujuks valida ühe iseloomujoone igalt Eesti presidendilt, siis millised need oleks?
Iga Eesti president on olnud oma ajastu nägu. Nad on erinevad, aga kõiki neid ühendab see, et nad on tahtnud Eesti heaks töötada. Nad on teinud kõik, mis nad oskasid ja said, et olla Eestile hea president. Lennart Meri – töötasin tema alluvuses kui ta oli välis-
minister – see, millega ta muule maailmale meelde jäi, – ta oli erakordne, ta ei pidanud kellaajast kinni, ta võis öelda midagi ootamatut, ta oli ettearvamatu. Presidendina jäi ta meelde, aga alluvana oli temaga väga raske koos töötada, kuna ta oli nii ettearvamatu ja nii teistsugune. Võib-olla tema erakordsus, see, et ta ei mahtunud raamidesse, tegutses väljaspool kokku-
lepitud raame,tõmmates sellega rohkem tähelepanu Eestile, muutis Eesti nähtavamaks. Praegusele Eestile on vaja teistsugust presidenti. Meil on praegu teistsugune aeg. Praegu on Eestile vaja presidenti, kes sisendab rahvale turvatunnet, kes seisab õigluse eest. Inimestega suheldes tajun ma, et mõned neist tunnevad, et neid ei kuulata, nendega ei arvestata, nendega ei suhelda. Kindlasti on presidendiametis tähtis niinimetatud välismõõde – president peab olema hea välis- ja julgeolekupoliitikas, esindama Eestit välismaal. Selline oleks president, keda meil praegu vaja on. Eeskujuks ma teda [Lennartit – toim] ei võtaks. Vist ei. Olen konservatiivsem ja see ei ole minu stiil. Arnold Rüütel oli inimeste poolt väga armastatud president. Ta sõitis Eestis palju ringi, suhtles paljude inimestega, oskas inimesi ära kuulata, nendega rääkida ja omal ajastul oli ta väga hea president. See on see, mis Arnold Rüütli puhul on mulle väga sümpaatne. Toomas Hendrik Ilves on teinud Eesti suuremaks, ta on olnud väga hea Eesti esindaja. Seda püüaksin ma kindlasti jätkata.
Olete välisminister suhteliselt keerulisel ajal: Euroopa maadleb rändekriisiga, Venemaa retoorika Balti riikide suunal on üsna hirmutav, USA ja Venemaa vastasseis Läänemere piirkonnas on aina igapäevasem. Välisminister teab kindlasti rohkem kui teised Eesti inimesed – kas meil on põhjust muretsemiseks?
Selline rahulik muretsemine peaks alati olema, mitte paanika. Mitte magamata ööd ja öö läbi sellele mõtlemine, aga rahulik arusaamine maailma asjadest ja ka sellest, mida praegu tehakse selleks, et meie julgeolek ja turvatunne oleksid kindlamad. See peab kindlasti olema. See on ka põhjus, miks ma püüan inimestega kohtuda, ajakirjanikega kohtuda ja selgitada. Jah, meie julgeolek on praegu võib-olla keerulisem kui see on olnud viimase paarikümne aasta jooksul. Aga me oleme sellesse ka väga palju panustanud. Näiteks omaenda kaitsevõimesse – alati kui räägitakse Eestist, nimetatakse, et me oleme üks väheseid NATO liikmesriike, mis panustab kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust oma kaitsevõimesse. See on fakt ja fakt on ka see, et see tuleb meie inimeste arvelt – meie maksame selle kinni – ehk poliitiliselt ei ole see olnud kerge otsus. Aga see otsus on tehtud ja me täidame kohustust ehk me teeme ise omalt poolt kõik, mida me saame teha selleks, et Eestis oleks turvaline elada, et Eesti oleks turvaline riik. Ja siis me saame loota ka liitlastele. Kui panna kokku see, mida me ise teeme, mida teeme koos liitlastega – just praegu, kui me räägime, tulevad otsused selle kohta, et ameeriklased, britid ja sakslased suurendavad oluliselt oma kohalolu Balti riikides – siis tervet seda kogumit arvestades võin ma küll öelda, et me panustame oma kaitsevõimesse ja julgeolekusse rohkem kui kunagi varem. Kas me peaksime olema valmis mingisugusteks provokatsioonideks? Kas need võivad juhtuda? Muidugi võivad. Ja selleks on oluline sisejulgeolek ja kõigi meist ida pool toimuvate arengute jälgimine. Me jälgime, me oleme valvsad, me panustame ja sellepärast ütlen ma, et Eesti inimestel ei ole põhjust liigseks muretsemiseks ega paanikaks. Muidugi peab kõike toimuvat jälgima.
