Lähisuhtevägivalla koostöövõrgustiku infopäeval tõdeti, et suur osa lähisuhtevägivallast jääb varju ka Hiiumaal.
Mai keskel Kärdlas toimunud infopäeva kokku võttes ütles Kerli Palu politsei ja piirivalveametist, et tal on alust arvata, et lähisuhtevägivald on üsna varjatud probleem: “Ma arvan seda kümne aasta kriminaalstatistika põhjal, ma ei saa seda kinnitada, kuid tõenäoliselt me suurt osa lähisuhtevägivalla juhtumeist lihtsalt ei tea. Ka Hiiumaal.”
Sama kinnitasid ka mitmed ettekandjad, kes tõid näiteid, küll nimesid nimetamata, kuidas lähisuhtevägivalda kannatatakse aastaid ilma, et midagi ette võetaks. Põhjuseks saare väike kogukond, kus kõik kõiki tunnevad ning kardetakse, et “äkki naabrid saavad teada”.
Tõdeti, et sageli teavad naabridki lähisuhtevägivallast aastaid, kuid samuti pelgavad sekkuda ja vägivallajuhtumitest teada anda. Ometi tuleks seda teha, sest tihti on niisuguste juhtumite tunnistajateks lapsed, kelle elu see jäädavalt kahjustab.
Tulenevalt õiguskantsleri määrusest on iga kodaniku kohus teatada ohus olevast lapsest. Samuti on õigus vägivallavabale elule igaühe inimõigus.
Jäämäe tipp
Vanemkomissar Avo Kaili ettekandest selgus, et 2011. aastal tuli politseil Hiiumaal lahendada 17 lähisuhtevägivalla juhtumit, neist üheksal juhul olid toimunu tunnistajaks laps või lapsed, kaheksal juhul põhjustati ohvrile tervisekahjustus ja 13 korral oli vägivallatseja joobes. Mullu tegeles Hiiumaa politsei 19 lähisuhtevägivalla juhtumiga, neist nelja puhul olid tunnistajateks laps(ed), tervisekahjustus põhjustati ohvrile kuuel korral ja vägivallatseja oli joobes 11 korral.
Tavaliselt, üheksal juhul kümnest, on lähisuhtevägivallas kannatajaks pooleks naised. Sama kinnitas ka Emmaste valla sotsiaaltöötaja analüüs, kus kuue näitena toodud lähisuhtevägivalla juhtumi puhul oli vägivallatsejaks alkoholijoobes mees, viiel korral pereisa, kannatajateks abikaasa ja lapsed.
Hiiumaal sõlmisid haigla, politsei, ohvriabikeskus, Samaaria Eesti misjon ja saare neli omavalitsust, Emmaste, Käina, Kõrgessaare ja Kärdla, 2001. aastal koostöökokkuleppe, milles määratleti lähisuhtevägivalla juhtumite käsitlemise põhimõtted ning sotsiaaltöötajate ja politsei koostöömudel.
Ettekannetele järgnenud grupitöös püüti ühiselt seada eesmärke ja leida võimalusi, kuidas koostöövõrgustik
paremini toimima saada. Probleemidena märgiti kehva infoliikumist, koordinaatori puudumist ja võrgustikuliikmete hõivatust.
Helistage 1492!
Eesti naiste varjupaikade liidu eesistuja Eha Reitelmann soovitas naistele, kes pole veel jõudnud otsusele, kas teatada vägivallajuhtumitest politseile või mitte, helistada infotelefonile 1492 ja pidada nõu. (Number jääb hästi meelde – sel aastal avastas Kolumbus Ameerika.)
Väikese kogukonna hirmust ülesaamiseks soovitas Reitelmann võtta ühendust mõne mandri varjupaigaga, mille kontaktid leiab veebilehelt www.naisteliin.ee “Naisel on vaja vägivallaringist välja murda,” kinnitas Reitelmann. “Võikski minna väikesest kogukonnast välja, mandri varjupaika ja hakatagi sealt probleemi lahendama,” pakkus ta.
Naiste varjupaigad, mida praegu on üle Eesti kokku 11, on n-ö voodiga toanurgast, kuigi ka ööbimiskoha saab, muutumas pigem tugikeskusteks, kus vägivalda kannatanud naistele pakutakse juriidilist ja psühholoogilist nõustamist, samuti psühhoteraapiat. Aasta lõpuks loodetakse naiste varjupaik avada ka Haapsalus.
Seda, et vägivallatseja n-ö ümber kasvaks ja ise vägivallast loobuks, loota ei maksa, kinnitavad Eha Reitelmanni sõnul paljud uuringud.
