KÄROLYN KIVISTIK Vaatamata sellele, et paneme täna, 1. veebruaril nurgakivi uuele õppehoonele, on tegemist ikka sellesama Kärdla kooliga, mille juured ulatuvad enam kui kahe inimpõlve taha.
Kärdla koolist on sirgunud hariduse- ja kultuuritegelasi, poliitikuid, sportlasi, ettevõtjaid ja muusikuid. Igaüks eraldi ja kõik koos kannavad nad edasi Kärdla kooli lugu.
Kohtumine armastatud õpetajaga
Jaanuarikuu 20. päeval oli külm ja tuuline. Tormi tänava kortermaja ette jõudes oli juba soojem tunne. Mind ootas ees kohtumine Kärdla kooli endise armastatud õpetaja Kulla Tõkkega, kes tähistas tänavu aasta alguses oma 100 aasta juubelit.
Sättisime end elutuppa sohvale istuma ja kauaoodatud vestlus võis alata. Esmalt rääkisin Kullale kohe ära, kelle pere laps ma olen. Mäletan, et nii oli minu vanaemadel alati kombeks küsida. “Koore Toomast tean küll,” meenus Kullale mu isa. Õpetaja Kulla on nimelt elanud Kärdlas Uuel tänaval ja minu lapsepõlvekodu oli kõrvaltänavas. Tore tõdemus oli seegi, et oleme mõlemad Kärdla kooli vilistlased ja sarnaselt temale olen ka ise pidanud oma kodukoolis õpetajaametit.
Noore õpetaja teekond Sõrult Kärdlasse
Kulla sattus kooli tööle oma pedagoogist õe kutsel, kes oli õpetaja ja direktor Sõru koolis. Seal jäi üks õpetaja haigeks ja Kulla kutsuti appi. “Ma sain seal päris hästi hakkama. Õde vaatas, et see amet täitsa passib mulle,” meenutas Kulla, kuidas ta juba noorest põlvest õpetajaametisse sattus ja jäi.
Kulla rääkis õhinaga ja meenutas muigega, kuidas ükskord tuli kooli inspektor, kes andis talle esimesi näpunäiteid. “No ega ma ei teadnud küll tunni andmisest midagi, aga ma olin selline energiline ja mulle meeldis see töö. Alguses tegin oma tarkuse järgi ja õde natuke vaatas ka, et päris hulluks ei lähe,” muigas Kulla.
Pärast Sõru 6-klassilise kooli kogemust õpetas Kulla ühe aasta Paladel ja siis jäi pikkadeks aastateks truuks Kärdla koolile, kus ta õpetas algklassides ja põhikoolis ning juhatas poiste- ja lastekoore. Algklasside õpetaja hariduse omandas Kulla Tõkke kaugõppes Tallinnas. Tollal sai ka ise valida, millal eksamid tegid, kuid muidu olid ikka õppesessioonid. Pedagoogi õpingud lõpetas Kulla Tõkke kiitusega. Seda kõike oma töö ja oma pere kõrvalt. Kullal oli kaks tütart, kes praeguseks kahjuks meie hulgast juba lahkunud. Üks nendest valis samuti õpetaja elukutse.
Õpetajaametis töötas Kulla pensionini välja. Pärast seda sattus ta tööle kalurikolhoosi Hiiu Kalur, kus pidi taastama kolhoosi kontori põlengus kahjustada saanud tööraamatuid, muuhulgas uurima lisainfot nende kohta, kes tulid saarele tööle mujalt. “Kirjad käisid siia ja sinna. Igal pool ei olnud vajalikke andmeid. Mul oli jäntimist küll selle mineviku uurimisega,” meenutas Kulla, kes on tuntud oma väga ilusa käekirja poolest. Ja see oskus on Kullal alles siiani.
Väärt seigad koolielust
Palusin endisel õpetajal meenutada mõnda toredat ja naljakat seika koolitööst. Kulla sõnul on lapsed teda alati kuulanud ja keegi pole korda rikkunud, aga ükskord korraldasid tema õpilased siiski lausa streigi. “Mäletan, et neljanda klassi poisid tegid avaliku streigi, et nemad ilma minuta edasi ei lähe – mõtle vaid! – poistele antigi õigus ja nii ma läksin nendega kuni kaheksanda klassini välja,” meenutas ta.
Algul andis Kulla Tõkke tunde Rookopli tänaval asuvas majas, kus praegu on õpilaskodu. Selles majas olid vaheseintega klassid ja seinad kostsid hästi läbi. Kulla mäletab, et ükskord läks lärm kõrvalklassis nii suureks, et ta ei saanud enam oma tundi anda. “Tegin siis oma klassi uksele prao peale ja nii jäi kohe vaikseks seal. Huvitav, et sellest praost piisas. Ma ei mäleta, et ma oleksin mingeid erilisi nõkse kasutanud, kuid mul ilmselt lastega lihtsalt klappis. Lapsed pidasid minust lugu ja mina pidasin nendest,” mõtiskles endine õpetaja, kellel ta enda sõnul ei ole kunagi lastega pahandusi olnud ja õpilastega on alati olnud hea läbisaamine.
Lisaks õpetajatööle oli Kulla Tõkke tihedalt seotud koorilauluga. “Poistekoor oli minu leivanumber – nendega käisime igal pool esinemas. Koos teise koorijuhi Pajupuuga
ma eksisteerisin ka oma kooriga,” meenutas ta oma vahvaid laulupoisse. Muusikalise hariduse sai Kulla Tõkke pedagoogilise kooli juures, eraldi ta muusikakoolis ei käinud.
Mälestused koolijuhtidest
Kulla Tõkke meenutas ka koolijuhte: Oskar Silde, kes oli ametis aastatel 1930–1937, oli väga tore ja asjalik. Erich Muuga, kes töötas sel kohal aastatel 1937–1941, on talle meelde jäänud oma kummalise välimuse ja olekuga.
Helmi Ilus oli tema arvates vast üks värvikamaid koolijuhte, töötas aastatel 1952–1966. “Kõva hääl ja lärm taga,” iseloomustas ta direktor Ilusat. “Hea direktor peab tundma pedagoogikat, olema otsusekindel. Kui on midagi valesti, siis peab ta kohe sekkuma. Olema sirgjooneline ja otsekohene, et inimene saaks ennast parandada,” selgitas ta. “Minu aja direktorid olid kõik väärt direktorid – müts maha nende ees!”
Näoga õpilaste poole
Endine õpetaja tunneb siirast heameelt, et tema õpilased teda ikka meeles peavad ja käivad teda vahel vaatamas.
“Nüüd ma olen juba üle saja aasta vana ja see on ikka hirmus küll, kui vanaks inimene võib elada. Sealjuures ma magan hästi, kuskilt ei valuta – mul ei ole millegi üle nuriseda. Mul on head tuttavad, kes toovad väljast kõik asjad ära, mis mul vaja on ja teevad ette-taha kõik asjad ära,” kiitis Kulla Tõkke enda abilisi. Teiste seas oma head abilist Ülle Vanni, kellega ei ole tal kunagi lahkhelisid olnud. Selle peale kostis Ülle Vann, kes Kullale igatpidi abiks ja toeks on, et neid ei saagi tekkida, kuna Kulla on ise väga positiivne ja heatahtlik inimene.
Kunagise õpetaja soov oma Kärdla koolile on see, et õpetajad saaksid omavahel hästi läbi ja ei oleks intriige. See on Kulla Tõkke arvates kõige tähtsam. Tähtis on õpilased ära kuulata – neid ei saa käsitleda nagu mingeid asju, mida siia-sinna lükata.
“Alati peab inimene positiivne olema, ei maksa viha kellegi peale kanda ega vastata samaga. Vahel ei tea inimesed ise ka, miks nad üksteise peale on pahased. Parem on püüda erinevaid osapooli lepitada,” avaldas Kulla Tõkke ka pikaealisuse saladuse.
MARGIT KAGADZE
Kärdla Põhikooli direktor 1. oktoobrist 2018
