Tenerife põhjarannikul asuva Puerto de la Cruzi peamine vaatamisväärsus on vana botaanikaaed oma igasugu eksootiliste puude ja troopiliste rohttaimedega. Muidu aga linn nagu ikka.
Mõtlesime selleks õhtuks kusagile randa jääda. Pilvelõhkujate taga see oligi. Aga pigem tolmava kruusase tühermaa moodi nägi see välja, lõputult rahvast seal patseerimas. Hing ihkas pigem rohelisse metsa.
Buss vuras mööda linnakeste rägastikku sinka-vinka aina ülespoole. Ülemeelikud kohalikud noored möllasid bussis sees ja üks imelikult zombi olekuga onkel kiskus vastuvaidlemist sallimata pärani lahti akent, kust külm tuul sisse uhas.
Aguamansa lõpp-peatus. Vaat selles külas võiks küll elada! Sest siin ulatuvad majad männimetsa serva, siit algab võimas okasmetsamassiiv. Huvitav, miks ükski asula pole tekkinud männimetsa sisse, miks kõik külg külje kõrval metsavööndist allpool kügelevad? Eks mets ulatus küllap varem madalamalegi alale, ent see on hävitatud.
Igatahes väga meeldiv oli otse külatänavalt nõlvast üles puude varju pääseda. Üsna kohe jäi ette kaks vana männihiidu, jämedad oksad laiali küünitamas, küljes rippumas rikkalikult halle samblikuhabemeid. Toekama puu tüveläbimõõt küündis viie, teisel kolme jalani. Olime Eeslikõhu ehk udupilvede vööndi alaserva jõudnud, sestap ka see habesamblike ohtrus.
Männimets osutus alt väga hõredaks, palju on puiseerikaid välja saetud. Seetõttu kattis maapinda paks-paks pikkade männiokaste polster, mõni samblaroheline rahn või tooneliilia mõõklehine puhmas sellest välja küünitamas. Erinevalt meie lühiokkaliste mändide varisest tundub kanaari mändide väga pikkade okaste aina kuhjuv kiht tõsiselt pärssivat alustaimestiku tekkimisvõimalust, seemnete idanemist. Midagi siiski ka oli. Eeskätt tähelepanuväärseimana mõned kanaari maasikapuud. Nende sakilise servaga nooljad lehed on väga suured, suisa 8–10 tolli ehk 25 sentimeetrit pikad, tüvede koor sile ja punakat-hallikat värvi. Puiseerikad küündisid kuni 8 meetri kõrgusele.
Kui Vahemeremail on kiviroosikud ehk tsistused väiksed maadjad puhmaspõõsad, siis siinne kohalik liik küünib suisa 2 meetri kõrguseks. Tundmatuks jäid mingid peenelehised 2 meetrit kõrged põõsad. Natuke leidus puispiimohakat (Sonchus) ja veidi kohalikku lopsakat imarat (Polypodium macaronesicum). Aga muidu, jah, enamjaolt üsna taimestikuvaene männimets. Kuigi mulle Gomera väga meeldis, jäi sel saarel ometi puudu männimetsadest. Siinne Tenerife männik tundus hoolimata õige eksootilisest ilmest siiski nii koduselt tuttavlikuna. Nagu kuskil Kõpu Korbi mägedes suisa. Või ei tea, küllap hakkas lihtsalt koduigatsus peale tulema. Kuid kodumaal valitses jätkuvalt kõle lumine märtsikuu, nii et…
Kanaari mänd on ikka üks väga iselaadne mänd. Gomeral olime näinud tulekahjust laastatud puid, kel oksad põlenud, ent tüvedest kasvasid hoogsalt välja uued. Siin tegin veel uskumatuma leiu. Ühe mahasaetud männi kännu servist tärkas puntras hulk hõbejaid vesivõsusid. Küllap on selline võsumisvõime tekkinud kohastumusena aastamiljonite vältel, kui vulkaanipursete tõttu puhkesid alatasa laastavad tulekahjud. Männi kännuvõsud olid mu jaoks ikka väga imelik vaatepilt. Muide, kanaari mänd pole maailmas ainus säärase võimega mänd. Näiteks ka USAs Apalatši mägedes leviv pigimänd (Pinus rigida) annab võsundeid, eriti peale tulekahju.
Kontrast all-rannaga oli tugev. Seal päike, rahvamass ja linnastu, siin udune männilaas. Õhtu süvenedes pistis musträstas vilistama ning kostus üle lendava kurvitsa piuksumist-krooksumist. Nii Eesti aprilli moodi.
Kuu hiivas ennast otse pea kohale hiilgama. Konn krääksus – kuskil pidi jaguma vedelat vett? Külakoerad ulusid üksmeelses kooris. Kas koonud otse üles kuu poole?
