erakogu Kooliteed alustas Kaljo Nõmba koolis, hiljem jätkus see Kärdlas. Varateismelisena kasvas südames igatsus Jumala järele. See sai lahenduse 1943. aasta talvel, kui Kärdla Nelipühakoguduses peetud evangeelse nädala ajal otsustas Kaljo koos sõbra Teedy Tüüriga pühendada oma elu Jumalale. Samal suvel Kaljo ristiti ja ta liitus Kärdla Baptistikogudusega, kuhu ta kuulus kuni elu lõpuni, kokku 77 aastat.
Kuna nii isa kui onu olid mõlemad musikaalsed, hakkas ka Kaljo peatselt laulma nii koorides kui mängima pilli. Isa kõrval õppis Kaljo tšellot mängima, hiljem õpetas tädimees puhkpillimängu. See oskus andis võimaluse veeta kolmeaastane sõjaväeteenistus väeosa orkestris.
Kaljo ema Anna suri 1948. aastal, kui poiss oli saanud napilt täisealiseks. See võttis ära võimaluse edasiõppimiseks. Üsna varakult sai töökohaks arenev Kärdla elektrijaam, millega koos õppis ja arenes tööalaselt ka Kaljo.
Kaljo abiellus 5. veebruaril 1956 Hiiumaalt Ligema külast pärit Vaike Ligega. Perre sündis kolm tütart. 1960ndate alguses ehitas Kaljo Nuutri jõe kaldale oma kodu, milles elas kuni surmani.
1968. aasta augustis sai Kaljo Järvast Haapsalu sidetehnika ekspluatatsioonisõlme Kärdla liinitehnilise tsehhi ülema asetäitja. Äsja oli Hiiumaa telefoniside automatiseerimine lõpule viidud ning algas selle arendamine ja laiendamine. Kaljo hakkas juhatama liinide ja kaablitega seotud töid. Sel ajal oli veel palju õhuliine, mille ehitus ja hooldus väga töömahukad. Kasvav vajadus uute telefoniühenduste järele suurendas töömahtu veelgi. Kui vajalike materjalide ja töövahendite saamisega oli probleeme tihti, siis kaableid polnud piisavalt mitte kunagi. Sellises olukorras oli kohalik initsiatiiv ja teatav riskijulgus äärmiselt oluline. Juhtus mandril mõne objekti ehitus venima ning sellega seotud kaablid või jaamaseadmed soovitud tähtajaks tööle panemata, võis tekkida võimalusi paindlikult tegutsevatele kolleegidele. Muidugi tähendas see, et tuli õiges kohas ja õigel ajahetkel välja pakkuda kaablite Hiiumaal kasutamise võimalus. Ka töömeestel tuli sellise pakkumise tõttu mingi aeg rohkem pingutada, aga kõik said aru, et pingutuse tulemuseks on teenuse parem kvaliteet, suurem töökindlus või lihtsalt teenuse jõudmine suurema arvu klientideni. Selline suhtumine püsis aastaid ja Hiiumaast sai rajoon, kus oli kõige rohkem telefone 100 elaniku kohta. See oli paljude inimeste kollektiivse töö tulemus, milles ka Kaljo Järva panus väga oluline. Head suhted otsustajatega mandril ning teiste ettevõtete inimestega Hiiumaal võimaldasid korduvalt side arengut Hiiumaa eri paigus märgatavalt kiirendada.
Sidemehe tööd ei pane keegi tähele, kui kõik on korras ja side toimib. Kui see enam nii pole, muutub ka suhtumine sidemehe töösse järsult, eelkõige klientide, aga ka ülemuste poolt. Kaljo suutis ka kõige keerulisemas ja pingelisemas kriisiolukorras säilitada juhi jaoks nii vajaliku rahulikkuse, et otsustada, kuidas probleem võimalikult kiire lahenduse leiaks.
Kärdla liinitehnilise tsehhi kollektiiv polnud küll väga arvukas, kuid sõbralik ja väga teotahteline. Eks ole seegi enam kui kakskümmend aastat selle juhtimises osalenud Kaljo Järva üks töö tulemusi. Liinitehnilise tsehhi ülema asetäitja ametikohal töötas ta kuni 1990. aasta maini. Saanud 60aastaseks, loobus ta liinimajanduse juhtimisest ja jätkas veel veidi aega ettevõtte masinapargiga. Ka sides alanud suurte muutuste aja tegemistel hoidis ta jätkuvalt silma peal. Juba pensionil olles käis ta ikka vahel endistel kolleegidel külas ja tundis huvi, kuidas neil läheb ja kuidas sides asjad edenevad.
Hoolimata nõukogude ajal valitsenud halvustavast suhtumisest usklikesse, ei jäänud Kaljo kunagi kogudusest eemale. Vaimulik teenimine algas kodukoguduses Kärdlas, lauldes nii mees- kui segakooris. Lisaks mängis ta keelpilliansamblis ja puhkpilliorkestris. Hiljem algas kaasateenimine Lauka koguduses, kus Kaljo lõi väikese laulukoori ja juhatas seda.
1976. aastast vajas Nurste koguduse pastor Ferdinand Väljas transpordiabi palvelas käimiseks. Kaljo võttis selle ülesande vastu ja sõitis igal pühapäeval Nurstesse, transportides inimesi palvelasse ja viies pärast jälle tagasi, sõites iga kord maha vähemalt 100 km. Peale Väljase surma võttis Kaljo vastu Nurste koguduse pastori koha. Nurste kogudust teenis Kaljo karjasena kuni 2015 aastani, mil andis pastorikohustused üle Taavi Ugamile.
2002. aastal lisandus teenimine Jausa koguduses, mis oli jäänud karjaseta. Lisaks sellele käis Kaljo regulaarselt jumalateenistusi pidamas Hiiumaa lõunatipus asuvas Tohvri hooldekodus.
Ka juba kõrges eas olles oli Kaljo jätkuvalt valmis teenima kogudusi, külastama jumalateenistusi, vestlema inimestega. Lisaks oli ta ajaloohuviline, uurides nii kodukandi Tubala lugusid kui koguduste ajalugu.
Kaljo elutee lõppes ööl vastu 7. augustit. Jääme teda meenutama kui tõsist töömeest ja väärikat jumalameest.
Enn Veevo
Elmo Viigipuu
