Ivo Linna on meenutanud, et lauluga, mille Johnny Cashi originaalile seadis sügaval nõukogude ajal Heigo Mirka ja sõnad tegi Leelo Tungal, ei tulnud kummalisel kombel mingit jama. Kuigi esialgu taheti üdini isamaalisele laulule panna pealkirjaks “Ma armastan sind, Eestimaa.” Selle peale oli Leelo Tungal aga hoiatavalt arvanud, et ei maksa.
Tänaseks on jäänud see isamaaline laul aastast 1984 pigem tolmukihi alla ja nooremad generatsioonid seda vaevalt kuulnudki on.
Kuid tasub kuulata. Ja mõelda Eestist natuke teistmoodi.
Mitte mõelda kogu aeg selle peale, mis meid iga päev ümbritseb. Kiirus, keerulisus, aina süvenev pealiskaudsus, käega löömise tunne. Sõjaga seotud muremõtetest rääkimata.
Jätame argipäeva korraks kõrvale. Oleme nagu tööne meri.
Proovime mõelda hoopis nii, et kui õnnelikud me oleme, et meil on vaba riik. Et meil on Eesti. Laulusõnadki ütlevad, siis ongi halvemaid ja paremaid aegu. On aegu, mil on pidu, aga ka aegu, mil tuleb kannatada. Nagu elus ikka.
Aga püüame alati tunda Eestit endas ja ennast Eestis.
Ja tunda selle üle rõõmu.
Äratundmisrõõmu.
Ma armastan sind kodumaa
kui veepiisk, õhusõõm
end tunnen sinu osana
see on äratundmisrõõm.
ja