Kaupo Kikkas Jakob ja Madis esinevad Kärdla lasteaias kell 10,
R. Tobiase nim Kärdla muusikakoolis kell 11, Käina kultuurikeskuses kell 13 ja Heltermaa–Rohuküla praamil kell 14.30.
Rääkisime Jakobiga põgusalt muusikast ja sellest, kuidas muusika on tema elu kujundanud.
Kuidas muusika juurde jõudsite?
Jakob Teppo: Sündisin siis, kui mu ema lõpetas Tallinna konservatooriumi [praegune Eesti muusika- ja teatriakadeemia – toim], seega kujutan ette, et juba emaüsas kuulsin iga päev klaverimängu. Ka minu vanem õde ja vanem vend mängivad mõlemad pilli, seega oli muusika õppimine minu jaoks asjade loomulik käik. Teisiti ma polekski ette kujutanud.
Kus klaveriõpinguid alustasite?
Esimesed tunnid sain ema juhendamisel ja esimesse klassi läksin Tallinna muusikakeskkooli.
Kas kunagi on tekkinud ka mõtteid, et äkki peaks tegema midagi muud peale klaverimängu?
Olen alati mõelnud, et võiks olla veel midagi muud, mida teha oskaksin. Näiteks pakub mulle rahuldust maatöö: puude riitaladumine, rohimine või maa kaevamine – see on koht, kuhu ma ennast maha laen.
Kui saaksite valida ühe ameti, siis kes tahaksite olla?
Pianist.
Milliseid märgilisi hetki oma pianistielust võiksite välja tuua?
Kõige suurem märgiline hetk oli arvatavasti see, kui ma ei saanud umbes aasta aega pilli mängida, sest mul oli pöidlavigastus. Eks inimene saab alles siis aru, mis tal oli, kui ta on sellest ilma jäänud. Mäletan, et hakkasin sel raskel hetkel klaverimängu nii väga igatsema. Mulle alati meeldis väga mängida, aga nagu noorena ikka, vahel ei viitsinud harjutada. Ent tol hetkel, kui ma siis harjutada ei saanud, tundus kõige magusam asi üldse.
Miks peaks üks laps muusikat õppima?
See annab lapse arengule väga palju juurde. See, et klaverimängus teevad parem ja vasak käsi korraga erinevaid asju, mõjub lapse arengule väga positiivselt. See pidavat isegi testidega tõestatud olema. Teiseks see, et tihtipeale on selline väikeste asjade juures nokitsemine või helide kuulamine lapsele väga kasulik.
1. oktoobril mängite Madis Vilgatsiga Hiiumaal koolis. Kas koolis mängimine on kuidagi eriline või teistmoodi oluline?
Kunagi ei saa alahinnata publikut, kus on lapsed, vaid vastupidi, mingis mõttes on nende jaoks vaja kontsert veel rohkem selgeks mõelda, et ka nemad saaksid sellest positiivse elamuse. Näiteks mingid raskemad teosed pean mina enda jaoks oluliselt põhjalikumalt läbi mõtlema ja ära põhjendama selleks, et oskaksin seda noorele publikule paremini esitleda. Kui see, mida ma teen, on mulle endale väga selge, jõuab see ka publikule ja lastele paremini kohale. Samuti kontserdipalade vahele rääkimine on erinev olenevalt sellest, kes publikus istub – lastele seletan ma mingit muusikalist motiivi ühtede näidetega, vanematele kuulajatele kindlasti teiste näidete läbi.
Kas klassikalise muusika kontserdi kuulamiseks peab omama mingeid eelteadmisi või on võimalik seda nautida ka nii-öelda puhta lehena?
Kindlasti kehtib tendents, et mida rohkem sa klassikat kuulad, seda põnevamaks see läheb – kogenud kuulajad märkavad teostes teisi asju. Eks see oleneb ka muusikateostest, palju on ka lihtsamini mõistetavaid teoseid. Aga kindlasti on klassikalise muusika puhul väga kihvt, et see muusika on tihti nii läbi komponeeritud, et avastamisrõõmu on kuulajal lõputult. Iga kuulaja ja ka iga mängija avastab muusikasse süüvides muusikat uuesti ja seesama lugu võib mitmekordsel kuulamisel saada iga kord mingi uue tähenduse. Selles mõttes on klassika nagu hea investeering – sealt on lõpmatult palju tagasi saada.
Tänapäeval on kõik vabavaralised muusika kuulamise programmid nii kättesaadavad. Mida arvate, kas inimesed pigem kuulevad või kuulavad?
See on ju teada probleem tänapäeval, et tähelepanu ühele asjale on tunduvalt nõrgem ja väiksem. Vanasti kui pandi plaat mängima, oli see hetk kuidagi teistsuguse väärtusega, see heli oli sinu jaoks midagi erilist. Tänapäeval kuuled ju koguaeg mingeid helisid, seega sa ei tee lärmil ja helil enam vahet – kõik see sulandub justkui üheks massiks. Muusika kuulamine nõuab ka keskendumist, seda on väga vaja. Kui aga oled pideva müraga harjunud, siis kindlasti on inimesi, kes suudavad kiiresti ümber orienteeruda. Mingis osas ei ole see isegi halb, et inimesed mitte ainult ei kuula, vaid ka kuulevad, sest muusika mõjub igal juhul positiivselt. Ent mingis sügavamas mõttes võib öelda tõesti, et keskendumine muusikale on justkui vähenenud.
Muusikapäev kutsub muusikat kuulama ja märkama. Mida see päev Teie jaoks tähendab?
Sel päeval mõtlen ka ise sellele, mida ma igapäevaselt teen. Muidu on kontserdid ja harjutamine paljuski igapäevarutiin ning ma ei mõtle selle nii palju. Kui aga lähen muusikapäeval esinema, on see nagu austusavaldus või tänu muusikale, et ta on olemas. Samamoodi nagu on sünnipäevad tänuavaldused, et keegi on olemas.
Millist muusikat kodus kuulate?
Kodus ma enamasti olen vaikuses, sest helid ju nagunii igal pool. Öeldakse, et muusika algab vaikusest ja heli saab suurema väärtuse siis, kui sa pole sellega nii harjunud. Vahepeal peavad kõrvad saama puhata. Vaikus on tihtipeale see, mis on päevast puudu ja seda ma luban endale siis, kui olen kodus.
Mida 1. oktoobril mängite ja keda kuulama ootate?
Kuulama ootame kõiki ja isegi need, kes muidu klassikat ei kuula, võiksid ikkagi tulla. Kuna kontsert ei ole pikk, mahuvad kavasse ainult kõige-kõige paremad, meie lemmikteosed.
Mida tähendab Teie jaoks muusika?
Minu jaoks on muusika ennekõike elustiil. Muusikaga saab väljendada kõiki inimtundeid, nii õnnelikkust kui ka õnnetust. Me saame muusikast mingisuguse elamuse ja me ei saa täpselt aru, mis see elamus on, aga me tunneme end pärast õnnelikuna. Võib-olla see ongi minu jaoks muusika tähendus.
Küsis Paula Toomel
