Tol õhtupoolikul seal Edela-Eestis olime teel Jäärja võõrkuuskede istutusala vaatama.
Olin millalgi komistanud ajakirja Eesti Mets 2016. aasta esimesele numbrile, kus heidetakse valgust 40 aasta eest Jäärja lähistele rajatud katseistutuste käekäigule. Juba pealkiri teatas, et võõrsilt pärit kuused Eestis ei edene. Seda siiski metsamajanduslikust vaatevinklist. Haljastuses saaks erinevaid kuuski kasutada senisest märksa enamgi.
Võõrokaspuid istutati tookord Eestis kolme eri kohta: karmi kliimaga Söe arboreetumisse Jõgevamaal, Jäärjasse Lõuna-Pärnumaal ja Ruhnu.
Ruhnu saare mahedas merekliimas on nüüdseks sirgunud mitmeid Eesti suurimaid eksootilisi okaspuid, kuid ka Jäärjas on ühtteist vaadata. Eriti huvitav tundus sealsete idakuuskede edenemine. Artikli ühelt autorilt Urmas Rohult sain täpsed juhised paiga leidmiseks. Paraku on sealsed istutused natukese hooletusse jäetud ja pealekauba ära erastatud.
Lähenesime Jäärjale hoopis läänekaarest. Tali, Veelikse ja mis külad seal tulid. Siin peaks juba omaette Metsepole piirkond algama. Muistne liivlaste maa, arvatavasti. Läti piir nihkus vahepeal õige lähedale. Matsakad-laiad murdkelpkatusega taluhooned tundusid juba kah kuidagi lätilikud.
Vana sild üle Jurga oja, kaldal paljandumas punast devoni savi ja valkjat aleuriiti.
Sookuninga looduskaitseala servas asuv stend teatas muuseas, et üle piiri Rongu rabas kasvab Lätis haruldast lähisarktilise kliima jäänukit vaevakaske. Eesti mandril on teda tükati palju, kuid meie saartel puudub.
Oligi lõpuks õige koht: teeservast vaadates paistsid mustad kuused. Must kuusk (Picea mariana) oli idakuuse kõrval teine liik, mis mulle siin enam huvi pakkus. Must kuusk ei hiilga suurte mõõtmetega, aga pigem just seetõttu sobib ta hästi haljastusse. Kuna ka ta võra on kitsapoolne ja võtab seega vähe ruumi. Kuusk näib eemalt tumedana, samas hõbehallrohelisena. Täiesti iselaadsed on tema pisikesed, vaid pöidlaotsasuurused käbid. Mandril ikka vahel trehvab musta kuuske nägema, aga kas teda Hiiumaale ongi eriti toodud?
Tähelepanuväärne on must kuusk oma leviku tõttu: kavab peamiselt Kanadas, ulatudes Atlandi äärest läände Alaskasse, Beringi väinani välja. Põhjas küünib areaal 70nda laiuskraadi kanti, Jäämereni, puudekasvu põhjapiirini. Kliima soojenemisel on ka musta kuuse levik aina põhja poole nihkuma hakanud, taasluues vahepealses jääajas kadunud polaarmetsade bioomi.
Mustale kuusele on lootust pandud ka nt Lapimaa raskesti metsastavatel aladel. Ehkki iseküsimus on, kas seda ameeriklast siin Euroopas on siiski päris õige laialdaselt kodustama hakata.
Siin Jäärja lähistel on mustadest kuuskedest paraku juba pooled välja läinud, ent allesjäänud on vaatamist väärt ikkagi. Puude ladvad ulatuvad siin nii kusagil kuraditosina meetri kõrgusele. Ühe mahalangenud puu latv lausa kubises pisikestest käbimunadest.
Jäärja mustade kuuskede seeme pärineb Järvseljal kasvavatelt puudelt. Nüüd on siinsed kuused andnud omakorda looduslikku järelkasvu.
Naabruses on paaril katsetükil kuuskede väljaminek olnud väga väike. Näiteks meie kuusele sarnane siberi kuusk. Eriti hästi on vastu pidanud vaid väiksel alal Balkanil jääaja üle elanud reliktne serbia kuusk. Tema on oma kitsavõralise kasvukuju tõttu meil vägagi hinnatud ilupuu. Siin tihkelt koos kasvades on nad aga kõrgele välja laasunud. Nõnda on moodustunud kummastav korrapärastes ridades tüvesammaste kogum, mille hämaras vilus ei suuda kasvada peagu ainumaski taimelible.
