Karin Bachmann
Kaja Hiis-Rinne Tulid pikad aastad pausi, kui Hiiumaale üldse ei sattunud, Abhaasiasse ka mitte. Aga nüüd saab Hiiumaale jälle vähemalt iga paari kuu tagant. Taasleitud sugulased ja meie kõigi vahepeal saabunud laste verekeemiast tulenev momentaalne sõprus, Käina kanti kannad maasse löönud sõbranna, Harju-serva kallis sõber, Kassarist leitud imelised inimesed ning veel palju teisi mõjutajaid on Tartu-Hiiumaa tee koduseks teinud.
Hiiumaa algab praami peale minemisega. Hingad rahulikumalt, istud ja loed ja vaatad merd ja mööduvaid laiulapikesi. Tasakaal ja sügav rõõm jääda ilma kogu ülejäänud maailmast.
Hiiumaal jagub minu hingele kõige armsamaid kasvukoha- ja maastikutüüpe, kõrvuti ja läbisegi – kadastikke, loopealseid, ranna- ja puiskarjamaid, rannikulõukaid, soolakuid. Maitsed lehekese harilikku soolarohtu ja istud soojal kivil. Ega kõige armsamaid kohti ei raatsi välja rääkida, aga Õunakust natuke ju võib. Lähed mööda pikka sirget teed, oksakroon kummub pea kohal. Sääsed muidugi pinisevad. Tee lõpus on natuke nõgeseid, läbi põõsastiku sumamist ja siis oledki soojas valges avaruses. Kõmbid, esialgu on vasakul käel elektrikarjus, ees lähevad mingi mootorsõiduki jäljed. Siis need kaovad ja tuleb hakata ise vaatama, kuhu minna. Lähedki. Jõuad keset suurt tühjust, mida piiravad kauguses männitukad, kuskil veel kaugemal meri. Aga näha teda pole, ainult lõhn on ja tuul. See on koht, kus tühjus moodustab samasuguse kindla turvalise ruumi kui müüridega ümbritsetud aed; oled kaljukindlas kohas. Soe õhk seisab ümber, pea kohal on linnud ja nende jutud, talla ja istumise all soe rannakarjamaa. Sadade meetrite taha ja ette ja küljele on näha iga võimalik tulija – olgu ta veis või matkav inimene. Enamasti ei tule kedagi ja saab tundide viisi istuda avatud ruumi süles ning tunda end õnnelikult – laulda või olla vait või magada või rääkida iseendaga, kes kuidas kunagi. Pidevalt on aega märgata ämblike kootud koonusjaid võrkkoopaid, kus võrgu peremees ise vaikselt lehtri põhjas saaki ootab. Või noppida varakevadel humalavõrseid pannile. Või korjata hallhaigru sulgi laste indiaanlaste-mängu peaehtesse. Kogu maailma aeg on enda päralt. Mitte midagi ei pea, aga kõike võib ja no kuskohas maailma nurgas sellist retriiti praegusel ajal niisama, jalutamise vaevaga saaks?
Käina külje all oleva maja aias on heinamaa, kuhu õhtuti kogunevad veised, kes vaatavad üle elektrikarjuse maja õues toimetavate inimeste poole ja muhelevad. Nad tulevad igal õhtul kuskil 11 paiku. Loojuv päike paneb nende turjad ja hellad lehmasilmad õhetama; valge elektrikarjuse taga seisev laps vaatab sama hellalt vastu ja pakub seda heinatuusti, mis veisel nagunii kadaka taga ka kasvab. Veis võtab selle siiski viisakalt vastu – sünnibki liigiülene sõprus. Kui veised parajasti karjamaa teises otsas tegutsevad, liigub mitmepealine lastekamp nende karjamaale suure kivi otsa. Sealt saab vaadata Käina lahele ja linnuparvedele, kes vaikselt juba sügiseks valmistudes grupisuhteid klativad ja noorematele linnukeelseid sõnu peale loevad.
Selle maja aias on kuldne vann. Vett täis vanni alla pannakse hõõguvad söed, mis vee soojaks ajavad. Sisse minnes tuleb söed alt välja tõmmata; seejärel saab vannis istudes kella 11st veisevisiiti oodata ja siitsamast heinamaalt kogutud angervaksast tehtud magusat napsi lonksata.
Hiiumaa ongi korilase lemmik jahipiirkond. Erinevad laugud, lõhnav kummel, angervaks, teelehed, kadakamarjad ja kõik muu, mis süüa kõlbab – köökides ripuvad lõhnavad kimbud, kubud, tuustid; ahjukappides levitavad hõrke aroome roosiõied, tüümian; pestosse panemist ootab merikapsas ja salati teeb särtsakaks liiv-merisinepi majonees.
Muidugi on suved Hiiumaal ainulaadsed. Aga kõige parem on minna kevadtalvel Kassari kabeli tagant läbi kergelt lumise metsaviiru külmunud soolakule. Läbi jää paistavad uinunud lehekesed. Paned kivil istudes uisud alla ja teed pikad tiirud. Jää on kohati sile, kohati konarlik kui hiiglase liivapaber. Kui tagasi jõuad, on su esimestest uisutriipudest vahepeal üle jooksnud rebane; järgmisel päeval tagasi tulles on lisandunud kitsede jäljed. Selline elurikkus teeb rõõmsaks ja ettevaatlikuks ühtlasi. Sest Hiiumaa kadastikes ja karjamaadel hulkudes on kerge tekkima pettekujutlus, et elurikkusega on meie maailmas hästi. Tegelikult tuleb hoolega silmas pidada, et kõik see peost ei niriseks.
