erakogu Nagu igal pool maailmas, on hiidlastel ka vastavatud Paksus Margareetas vähemalt üks omainimene, kuraator Teele Saar. Uhkel avamispeol me temaga kokku ei saanud, kuna ta oli sel ajal ööekskursioonideks välja puhkamas, kui mina kolm tundi ja mitu sajandit kestnud ajarännaku Meremuuseumis lõpetasin.
See-eest kohtasin hulgikaupa teisi hiidlasi: kultuuriminister Tõnis Lukas, avamispeo korraldaja Valeri Gramakovski, avaetendusel kotermanni või mingit muud tonti etendanud Kristjan Arunurm, muuseumijuht Toomas Kokovkin…
Ka hiidlaste laevu ja meremeeste nimesid jäi näitusel ette igal pool. Muuhulgas andsin au kuulsa kapteni Feeliks Voolensi kaptenimütsile ja -mundrile.
Muide, näituse koostamise käigus selgus üks täiesti uskumatu fakt. Nimelt on Taani tolliraamatus kirjas kõik Taani väinasid läbinud reisid aastast 1634, mis algasid või lõppesid Eestis. Selles andmestikus on kirjas, et aastal 1853 veeti Hiiumaalt Londonisse 2,2 miljonit oravanahka! Vaevalt need kõik nüüd Hiiumaa oravad olid, aga eks minge vaadake ise.
Teele Saar, kas avamispidu sai nii uhke nagu hinges lootsite?
Avamispeo osas mul erilisi ootusi polnud, pigem oli minu kui kuraatori hinges ikka viimase hetkeni ootus, et kõik saaks õigeks ajaks valmis.
Kui suur on kahe suure mereriigi, Hiiumaa ja Saaremaa osakaal Paksu Margareeta püsinäitusel?
Hiidlastest ja saarlastest näitusekülastajad leiavad Paksu Margareeta purjelaevanduse, aurulaevanduse ja mootorlaevanduse teemasaalidest kindlasti palju kodukoha ja sealt pärit meremeestega seonduvaid esemeid ning fotosid. Koge kõrval teine suurim eksponaat, kaljase Triin mast purjelaevanduse teemasaalis, on seotud lausa mõlema saarega. Kaljas Triin, mille omanikuks oli hiidlane Johannes Õunapuu, ehitati 1930. aastate lõpul Saaremaa rannikul.
Mis on kõige ägedam ese, fakt või leid, mis Paksukese ehituse ajal välja tuli?
Projekti algfaasis tehtud otsus ekspositsiooniala laiendamiseks ja nii torni kui kompleksi sisehoovi süvendamisega ning sellest lähtunud arheoloogilised kaevamised täiendasid oluliselt arheoloogide ja keskaegse linnaehituse uurijate teadmisi Tallinna kaitsemüüride ja linnaehituse arengust. Milline neist leidudest kõnekaim oli, ei ole mina 19. sajandit uuriva ajaloolasena kindlasti pädev vastama, arheoloogid oskavad kindlasti täpsema vastuse anda.
Mida pead praeguse ekspositsiooni kõige suuremaks õnnestumiseks?
Ma usun, et uue ekspositsiooni kõige suurema õnnestumise üle võiksid otsustada muuseumikülastajad ja seda näitab aeg, mis kujuneb nende suurimaks tõmbenumbriks. Kui aga tuleb valida sellest kolm ja pool aastat kestnud protsessist üks hetk, siis ma olen üsna kindel, et see oli 5. aprilli 2019 hommik, mil enamik meremuuseumi töötajatest hoidis hetkeks hinge kinni ja jälgis, kuidas ajaloolise koge vrakk üle linnamüüri oma praegusesse asukohta tõsteti.
Kes on need inimesed, kelle lood ülakorrusel suurel ekraanil jooksevad?
Mootorlaevade saalis näeb videoid lähiminevikus ja tänapäeval laevadel töötanud inimestega, kes räägivad oma tööülesannetest laeval või meenutavad, kuidas nägi välja kaugsõidumeremehe vaba aeg laeval nõukogude ajal. Erinevates videotes astuvad üles endine Stockholm-Riia liinil sõitva Tallinki laeva Isabelle vanemtüürimees Markus Rauna, kes praegu töötab kruiisilaevandusettevõtte DisneyCruises esindajana Saksamaal ja juhib nende laevaehitusprojektide. Sõna saab kaubalaeva SeaWind külmutusmehaanik Jekaterina Djomina. Peeter Veegen ja Tarmo Kõuts meenutavad elu kaugsõidu kaubalaevadel nõukogude ajal ning Rein
Albri heidab pilgu meremeeste vaba aja tegevustele ookeanikalalaevadel nõukogude perioodil.
