Connect with us

Uudised

Elamusnäitused kultuurikeskuses

repro
Kultuurikeskuses oli juuli esimesel nädalal avatud kaks näitust: sammassaalis Silvia Nittimi tikitud vaibad ja väikses ruumis, mida kunagi nimetati klaaskapiks ja mis seda ammugi enam pole, Anton Kaljula maalid.
Tikitud vaibad olid ilusad ja mõjusid tuttavlikult: juba vanaemal oli selliseid. Selline traditsiooniline kunst on muidugi vajalik, aga üllatustevaba ja tekitab vähem emotsioone.
Kaks vaipa olid umbes ühesugused, nähtavasti läks see teema autorile eriti korda. Vaiba ülanurgas istusid oksal kõrvuti isane ja emane leevike nagu traditsioonilise perekonna võrdkuju. Teises ülanurgas istusid kaks isast leevikest nagu uutsorti perekonna võrdkuju. Mis see siis on, poliitiline seisukohavõtt? Ja all istusid kõrvuti kolm tihast, kaks sinise ja üks musta peaga… Kuulge, ajakirjandus on mu ära rikkunud, ma näen juba seal, kus mitte midagi näha ei ole.
Anton Kaljula, kohalik prominent. Ei salga, otsekohe meenus Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”: “Kujutlegem, et etendatakse Shakespeare’i näidend, peaosas lord See-ja-see. Igaüks peab endastmõistetavaks, et ta mängib näruselt.” Nii et eelarvamus mul oli.
Seda suurem heameel oli mul tõdeda, et asjad on hoopis vastupidi. Ma pole ammu nii häid meremaale näinud, ehkki Hiiu kunstnike maalinäitustele olen ikka aeg-ajalt sattunud.
Maalid on üldiselt realistlikud ja see mulle meeldib, realistlik kunst näitab, et inimene tõesti joonistada oskab. Mõnikord näib mulle, et kunstnik valib modernismi sellepärast, et pole võimeline realistlikku kunsti looma, modernismi jaoks on vähem annet vaja. Ma sain ise keskkooli kuuendas klassis lõputunnistusele joonistamise viie sellepärast, et avastasin enda jaoks modernismi, realismi jaoks polnud mul annet. Viit oli muidugi tore lõputunnistusele saada ja arvan, et see oli isegi asja eest saadud, aga minu arvamust modernismist see madaldas.
Anton Kaljula maalid on sedavõrd realistlikud, et korduvalt tundsin koguni ära kujutatud paiga. Näiteks “Pink”, väga tuttav pink ja väga tuttav koht. Või siis “Sadam”, sealtsamast poolsada meetrit edela suunas. Kõiki muidugi ei tundnud ka, mul pole ju ometi kõik Hiiumaa rannad peas ja kahtlustan, et “Abaja” eeskuju küll Hiiumaal ei asu, ei pruugi Eestiski asuda. Kõik maalid polnud realistlikud ka, aga see pole enam tähtis, Kaljula on juba näidanud, et mõistab joonistada, nüüd tehku kasvõi musta ruutu valgel taustal. “Lagle” oli omapärane maal: leia pildilt lagle! Leidsin. “Purpuri” oli valitud näitust tutvustavale voldikule pilgupüüdjaks ja võib-olla ta selleks sobiski teistest paremini, ehkki mina poleks seda valinud, sest oli teiste maalidega võrreldes ebatüüpiline, impressionistlik. Seda küll Kaljula natuurist ei maalinud.
Kokkuvõttes sain väga meeldiva kunstielamuse. Mul on hea meel, et Hiiumaal leidub sedavõrd toredaid kunstnikke kui Nittim ja Kaljula.

Taivo Rist
näituse külastaja

Veel lugemist:

Uudised

Maa-amet teatas äsja, et Eesti sai sünnipäeva eel 95 saare võrra rikkamaks. Ka Hiiumaa ümbrusesse on lisandunud kümmekond väikest saarekest, laidu – näiteks Hagaste...

Digileht

Hiiu Leht 27.veebruaril Kassari ei saanud saareks tagasi Kaks hobust jäid auto alla Kaheksa kirja Eestile Hiiumaal vaid 5 Venemaa kodanikku

Politsei

Hellamaa külas juhtus eelmisel kolmapäeval õnnetus, kus aedikust välja pääsenud ja sõiduteele jooksnud hobustele sõitis otsa auto. Kärdla politseijaoskonna juhi Moonika Raudsepa sõnul mõlemad...

sport

Hiiumaa hobusel Mister Tondil jäi Al Ula kõrbes 120 km pikkune teekond küll lõpuni läbimata, kuid treener on tulemusega rahul. Mister Tondiga sõitis kõrbes...