Seal kuskil Lõuna-Läänemaal ühes metsas õitseb igal jaanikuul peagu kümme tuhat kuldkinga.
Tegelikult loendati seal tunamullu umbes 9500 õitsvat võsu. Igatahes on tegemist Eesti kõige suurema kuldkinga asurkonnaga, teised jäävad kaugele maha. Ehk küll ka Kõrgessaare oma nelja tuhandega pakub hämmastavaid vaatepilte ja lõhnaelamusi. Siiski, väidetavalt jäävat metsa tihenemisel see Hiiumaa super kuldkingakoht isendivaesemaks.
Nii või teisiti, see kümne tuhande kuldkinga teema pani mulle kärbse pähe. Kui ikka läheks kaeks ise kah üle? Tõsi, koht ei ole avalik. Ses mõttes, et kuskilt andmebaasist vms vaatad järgi ning marsid kohale. Kuldking on ikkagi looduskaitsealune teise kategooria liik. Siiski, kui midagi väga tahta, siis säärase massiivse kasvuala välja peilimine on võimalik, tuleb vaid korralikku detektiivitööd teha.
Siinkohal kordan vaid avalikest uudistest teada vihjeid: sooserva rinnak loomännikus, endisel puisniidul, kuskil Lihula piirkonnas.
Algul ei ennustanud eelseisvat möllu miski. Üleüldse kartsin, kas ma suurele kingapeole mitte hiljaks pole jäänud. Ilmad küll jahedad püsinud, ent ikkagi juba 17. juuni.
Nõndaks. Kolme tamme juurest viis rada metsa. Männilisse, lopsaka alusrindega. Vasemal saatis pikalt kiviaiajäänus. Jah, muiste oli siin puisniit. Või algselt ehk hoopis lage karjamaa kui mitte suisa põld? Ja näed, ühe sarapuupõõsa vilus tervitas kuldkingapuhmas. Kõrge ja täies õiehiilguses. Tähelepanuväärsena mitmel varrel korraga kaks kinga. See oli aga alles algus.
Edasine kulgemine läks esialgu ainsamagi kingata, kui siis äkitselt algas pikk-pikk metsavälu. Vasemal avardus vaade üle madalkaskede soo peale. Ning siin nemad pihta hakkasidki. Kuldkingad, palju kuldkingi. Tegelikult oli see ala vahepeal sarapuupõõsaisse kasvanud. Viimaste aastate hooldus on pilti tublisti muutnud. Ikka kuldkingadele soodsamaks. See orhidee on küll metsaliik, kes ka puisniitudel hakkama saab, ent kuna seemned valmivad alles septembris, siis kesksuvine niitmine ei võimalda kingalilledel oma asurkonda märkimisväärselt laiendada. Siinse, Eesti esinduskuldkingaala on oma hoole alla võtnud Rainar Kurbel, kes koos Toomas Hirsega on me maal ühed tõsisemad orhidee-korüfeed, kui nii väljenduda võib.
Jah, kuldkingi oli palju. Tükati lausaliselt, sageli segiläbi mitmeõieste kuutõverohtude, maikellukeste ja sinilillelehtedega. Sulg-arulustet, tulikat, veisheina, harilikku härgheina, angerpisti, punet, nurmenukku, vesihaljast tarna ja isegi äraõitsenud kullerkuppu sekka kah. Valdasid eeskätt kuldkingad. Päikselisemates kohtades juba õitsemist lõpetamas, isegi esimesi viljaalgeid vartel, varjulisemates nurkades aga veel täies ilus. Muuseas jäi silma heledamate “paeltega” vormi. Väga sageli oli kaks kinga ühel varrel. Erakordset kolme õiega vart mõistagi umbropsu ette ei jäänud. Sellist on siit leitud.
Siiski… Kujutlesin ometigi veel tihkemat kuldkingade padrikut. Hiljem Rainar Kurbelilt üle küsides, nentis ta, et tänavu ongi neid seal vähem kui muidu, lausa ligi kolmandiku võrra. Et kas on põhjuseks mullusuvine põud või tänavu pikalt vindunud jahe kevad või mis.
Kuldkingavälja ääristav mets oli kah igati tore. Ühest küljest piiratud sarapuise, soo poole laskuva astanguga, teisal tamme alusmetsaga männik, kadakaid sekka ka. Tegelikult küünivad mõned tammed päris ülarindesse välja.
Kõndisin edasi. Kuldkingad said järsult otsa. Ja mets peagi samuti. Ees avanes maastik, mis tõttöelda vaimustas mind vähemalt samavõrd kui maha jäänu. Kuldkingi siin küll polnud, ent see-eest olin jõudnud tammepuisniidule. Jah, niit kasvab küll kadakaisse, kuid üksikuist tammedest liigestatud valguseküllasus on jätkuvalt meelipaeluvalt kaunis. Mõelda, kui see taas niidetavaks niiduks saaks…
Säärast sooserva tammelist metsaheinamaad Hiiumaal polegi. Hiiumaa soosaarte puisniite iseloomustasid pigem pärnad. Ja ehk ka haavad. Nagu näiteks Määvli taga. Siingi sahises nõlvajalamil kaks laiavõralist haaba. Mis ilus puu ta sedasi vabalt kasvades on! Ning tiba sarapuud ja mõni rändkivi ja… näed sa, taas kullerkuppe!
Mulle väga meeldis seal minevikku mäletaval tammepuisniidul. Saati, kui soo poolt puhuv tuul va tüütud vereimejad minema puhus.
Sellelt tammeniidult viis tagasi vaid üks rada, seesama kuldkingarohket männimetsa läbiv. Seal unustasin end ühele mahalangenud tüvele istuma hoopis pikaks ajaks. Keset tuhandeid kingalilli…
