Kui sõita läbi lumiste väljade Hiiumaal, siis soojendavad südant madalad rehielamud oma iseloomulike kelpkatustega, lennukad tuulikud ning vanad kirikud. Need hooned kannavad meie identiteeti ning kultuurimälu, jutustades lugusid sellest, kuidas vanasti inimesed elasid, millised olid nende tavad ja kombed, mida ühiskonnas väärtustati ning millised olid võimuhierarhiad ja soorollid.
Selleks, et meil ning meie lastel oleks oskus ning võimalus neid lugusid jätkuvalt ümbritsevast keskkonnast haarata, on tähtis, et säiliksid originaaltekstid ehk siis hooned, mis on säilitanud oma algupärase välimuse ega ole tundmatuseni ümberehitatud.
Arhitektuuripärandit kaitseb riiklikult Muinsuskaitseamet aga suur vastutus lasub ka vallal ning eraomanikel. Milline on aga hetkel olukord Hiiumaal meie materiaalse pärandi kestlikkusega ning mida üldse loetakse Muinsuskaitse ameti poolt säilitamise vääriliseks?
Rääkisin sellest Muinsuskaitseameti Hiiumaa nõuniku arhitekt Katrin Koiduga, kelle sõnul on Hiiumaal kaitse all näiteks kõik pukktuulikud ja kogu militaarpärand, välja arvatud Nõukogude Liidu piiritsoonis paiknenud salastatud militaarbaas Harilaiul Hari kurgus.
Talukompleksidest on kaitse all Soera ja Mihkli talumuuseum, samas aga individuaalsed rehielamud, aidad ega suitsusaunad kaitse all ei ole. Leian, et sellest on väga kahju, kuna just siin on säilinud palju originaalset pärandarhitektuuri, kuna Hiiumaa ei ole olnud ajalooliselt nii jõukas, et uuemad arhitektuuritrendid siin kiirelt maad võtaks. Selle tõttu on siin veel säilinud palju autentseid rehielamuid, mida ei ole aastate jooksul ümberehitatud. Rehielamu on elamu tüüp, mida võib hetkel maailmas leida ainult Eesti aladelt ning mis jutustab meie kujunemise ning põlvnemise lugu, seega vajaks see hoone minu arvates palju rohkem teadlikku hoidmist ja väärtustamist.
ja