HARDA ROOSNA 
HARDA ROOSNA Leidu esitles Ossiptšuk klubi Pühalepa Vanamehed korraldatud mereajaloo päeval Palade koolis.
Äärmiselt põnevas ülevaates rääkis ta, kuidas kogub infot merepõhjast leitud laeva-
vrakkide kohta. Tema leidudest on meremuuseumis peaaegu igal aastal koostatud terve stend, neid leidub ka ajaloomuuseumis. Neist saab lugeda ajakirjast Horisont, aga ka koostöös allveeuurija Vello Mässiga valminud raamatutest.
Tema senistest leidudest on ehk tuntuim 2011. aastal Tallinna lahest hobisukeldumise käigus leitud puidust 13. sajandist pärit kaubakirst. Kirstus oli 143 münti, kokkupandavad messingist kaalud, tinast kaaluvihtide komplekt, noatuped, rihmajäänused, noapead jms.
Ossiptšuk kinnitas, et pidev sukeldumine annab kogemuse merepõhjas leiduvat märgata. Ekraanil näitas ta ilmselt oma vanimat leidu – väikest kivist tööriista, mida temaga koos sukeldunud kaaslane üldse ei märganud.
Kaardistanud 5000 objekti
Ossiptšuk uurib merepõhja sonariga ja märgib leitud vrakid kaardile, et siis arhiividest uurida, millise laevaga tegemist. “Arhiivides on andmeid nii paljude hukkunud laevade kohta, et on ime, et mõni laev veel üldse vee peal on,” naljatas ta.
Andmeid Eesti rannikul toimunud laevahukkude kohta on tal 23 või 24 mahukat kausta-
täit. Sonariandmetel koostatud kaardile on tal märgitud 5000 veealust objekti, 18 aasta jooksul on ta sukeldunud neist paari tuhande juurde.
Hiidlastele demonstreeris Ossiptšuk Hiiumaa ümbruse merekaarti, millele leitud vrakid märgitud, ning rääkis ka mõnest leiust, millest saab teha huvitavaid järeldusi ka ilma vraki juurde sukeldumata.
Näiteks puksiir Merikaru
uppus teise maailmasõja algul. Sonaripildil on näha uppunud alus, ankur ja ankrukett ning nende asukoha järgi saab selgeks, et plahvatus oli olnud nii tugev, et laev lendas ankrukohast 100 meetri kaugusele.
Tartar leitud
Oma viimase olulisema leiuna tutvustas ta Inglise kuningliku mereväe Narcissus-klassi
lahingufregatti, mis valmis 1801. aastal ja mille pardal oli 32 suurtükki. Tartar, mis sai nime samanimelise saare järgi, osales mitmes kuulsas lahingus ja uppus kusagil Hiiumaa rannikul 18. augustil 1811. Wikipedia andmetel sattus laev madalikule ja sai lekke, meeskond püüdis leket peatada, kuid vee sissevool jätkus. Lõpuks päästis meeskonna läheduses seilanud alus.
Ossiptšuk on väga hea jutustaja ning lisab oma räägitule põnevaid detaile. Märkuse Tartari kohta tegi ta 1998 aastal esimesena oma esimesse kausta ja laeva vraki leidis ta eelmisel aastal. Sel päeval tegi ta mitmeid sukeldumisi ja leidis merepõhjast igasugust kraami. Kuskil 40 minutit kulus tal sõiduks kohta, kus ta otsustas veel viimast korda kontrollida – ehk on seal midagi. Paar minutit läks sukeldumiseks ja seal see oligi. Kausta kirja saanud kuupäeva ja kellaaega võrreldes selgus, et Tartari otsimiseks kulus tal täpselt 17 aastat ja 42 minutit.
Roolileht
võiks olla Hiiumaal
Tartari vrakk asub Harilaiu lähedal, vasak parras üleval-
pool, nina Suursadama poole. Leiukoha järgi oletab
Ossiptšuk, et laev püüdis jõuda Suursadamasse, kus vigastada saanud alust loodeti ehk parandada.
Laeva vasak parras on säilinud paari meetri kõrguselt, säilinud on ka parem parras, kuid kõige paremas seisus on metalliga kaetud roolileht, millel näha veekõrgusmärgid – 13 jalga, 14 jalga jne.
“Olen väga üllatunud, et vrakk nii hästi säilinud on – selles kohas on väga tugev lainetus, tormid,” ütles
Ossiptšuk. Tema arvates tasuks roolileht üles tõsta, restaureerida ja eksponeerida kusagil Hiiumaal. Selleks aga oleks vaja, et mingi organisatsioon seda taotleks ja selleks soovi avaldaks.
Andrei Ossiptšuk nimetas Tartarit inglaste jaoks väga tähtsaks laevaks, mis seotud admiral Nelsoniga. Nüüd võiks sellest saada käegakatsutav osa Hiiumaa mereajaloost.
